Diakoonia kaks rõõmu ja üks mure

Kindlasti on meie kirikus diakooniavallas rohkem rõõme ja kordaminekuid kui vaid kaks, kuid just kahele neist tahan viidata.
Neist esimene on palju palvetatud ja kaua igatsetud haiglakaplanaadi tõekssaamine. Kui meil on praegu hästi korraldatud vaimulik teenimine kaitseväes, politseis ja piirivalves, samuti kinnipidamiskohtades, siis haiglates ja hooldeasutustes pole ühtselt korraldatud ja koordineeritud vaimulikku teenimist. Tõsi, meil on kümmekond hingehoidjat erinevate raviasutuste palgal ning märkimisväärne hulk vaimulikke ja vabatahtlikke annab oma tänuväärse panuse evangeeliumi viimisel haiglatesse ja hooldekodudesse, kuid riiklikku kaplanaati selles valdkonnas ei ole.
Kui Jumal õnnistab ning kokkulepped peavad, siis peaks sotsiaalministeerium välja kuulutama konkursi ravi- ja hooldeasutuste peakaplani ametikohale uue kirikuaasta alguses ning reaalne töö peaks algama juba järgmise kalendriaasta alguses. Unistus, mida olen paljude mõttekaaslastega südames kandnud pikki aastaid, hakkab teostuma. Siin on suur põhjus tänada Jumalat ning samuti tunnustus vabariigi valitsusele, kelle toetusega oleme tegemas Eesti inimeste jaoks midagi, mille tähtsust on võimatu alahinnata.
Teine, võib-olla ehk pisemana näiv, kuid siiski oluline areng vaimulikus hoolekandes ja hingehoius on seotud hospiitsteenuse lülitamisega haigekassa poolt tasustatavate raviteenuste nimekirja uue aasta algusest. Kui raviasutus osutab hospiitsteenust, siis reeglina saadakse selleks ressurss statsionaarse õendusabi vahenditest, millele aga haigla peab otsima lisavahendeid, sest hospiitsteenuse hind on märkimisväärselt kõrgem. Edaspidi oleks kulude katmine oluliselt kergem, kuigi esialgu jääb arusaadavalt küsimuseks, kas haigekassa finantseeritavatest hospiitskohtadest piisab või mitte.
Tegu ei ole ainult olulise arenguga praegustele või tulevastele hospiitsosakondadele, vaid võime näha teatavat muutust üldisemas paradigmas, mis puudutab inimelu väärtust ja väärikust ning sellega kaasnevat võimalust olla hooldatud ja toetatud, vaimulikult teenitud ja armastatud enne Issanda ette astumist ajaliku surma läbi. Taas kuulugu meie tänu Jumalale ning tunnustus haigekassale ja hospiitsteenuse töörühmale, kelle töö õnnistatud viljadest me loodetavasti saame osa üsna pea.
Ja viimaks mure ning eestpalve koht, milleks on jätkuvalt diakooniahaigla. Mured ei seostu kuidagi seal tehtava sisulise tööga – see on jätkuvalt väga hea ja suurepärane –, mure puudutab meie kiriku haigla finantseerimist. Kuni läinud aastani oli see üsna probleemivaba, kui aga mindi üle avalikele riigihangetele tervishoiuteenuse osutaja leidmisel, siis oli see meile probleemide alguseks. Tahtmata esitada ülevaadet kohtuvaidlustest ja lõpututest läbirääkimistest, on diakooniahaigla praegune reaalsus ambivalentne – oleme olemas ja see on suur ime ning toimiva koostöö märk eri ametkondade ja asutuste vahel. Ent samuti on reaalsuseks, et meil puudub nende ridade kirjutamise ajal, s.o 18. novembril 2019, jätkusuutlik lahendus EELK diakooniahaigla tulevikuks. Laual on olnud erinevad variandid, kuid toimivani pole me veel kahjuks jõudnud. Väga positiivne on aga see, et meil on riigipoolne kinnitus ja kindlus, et uue aasta algus ei too kaasa haigla sulgemist, kuigi meie finantseerimist puudutavad lepped lõpevad selle aastaga.
Olen usus veendunud, et diakooniahaigla jääb. Jäävad hooldus, statsionaarne õendusabi, dementsusravi ning, mis meie jaoks kõige olulisem, hospiits – taeva eesõu ja värav. Et see nii tõepoolest võiks olla ning et jätkuks jõudu kõigil, kes ühel või teisel viisil on seotud haigla tööga, eriti juhatajal ja kõigil töötajatel, selleks palugem Jumalalt jätkuvat armu ja juhtimist meie ees seisvate probleemide lahendamisel ja ühisel ületamisel. Ent ärgem unustagem ka tänamist, sest head ja õnnestumist meie kiriku diakooniavaldkonnas on küllaga.

Ove Sander,
assessor