Diakooniahaiglal on meditsiinipõllul kindel koht

21. aprillil oli EELK Tallinna Diakooniahaiglal sünnipäev, sest just sel päeval aastal 1999 võttis Hiiu tn 42 asuv haigla vastu oma esimesed patsiendid. Mõned kuud varem haiglasse tööle asunud juhataja doktor Jelena Leiburi sõnul saab haigla tänavu täisealiseks ja seda tähistatakse tavalisest pidulikumalt.

Esimesed kolm aastat oli haigla EELK Diakooniakeskuse alluvuses. EELK Konsistooriumi otsus SA EELK Tallinna Diakooniahaigla asutamisest on tehtud 19. aprillil 2002. aastal; asutajateks EELK ja EELK Diakooniakeskus.
Algus oli majanduslikult raske. Dr Leibur meenutab: „Haigla hakkas tööle ilma eelarveta ja võlgadega, kogu aeg tuli mõelda, kuidas kulusid kokku tõmmata. Meil ei olnud ju haigekassaga lepingutki. Päris korralikku remonti polnud majas (varem oli siin kutsehaiguste kliinik – T. P.) tehtud, kolmas korrus oli natuke üle värvitud. Tol ajal oli eraldi Tallinna haigekassa ja suuresti tänu tollasele juhatajale Eve Karmole (nüüd Järve õendus- ja hoolduskliiniku direktor) saime juba järgmisel aastal enam-vähem korraliku haigekassa lepingu, mis on meile eluliselt vajalik. Olime siis ainuke hooldushaigla, kuni Magasini tänavale ka hooldushaigla tehti. Tänapäeval on muidugi juba mitmeid, ka erahaiglaid.“

Hea koostöö partneritega
Dr Leibur on haigla personaliga rahul, nende hulgas on ka temaga ühel ajal alustanuid. „Paljud töötasid juba enne haigla avamist siin, aitasid korrastada ja sisse seada. Palju oleme saanud abi Norrast, Saksamaalt ja Soomest. Norralased toetasid selle maja renoveerimist, sakslased toetavad dementsusega inimestega tehtavat tööd, samuti aitasid haigla aia väljaehitamisel. Soome ja Norra partnerid on aidanud koolitustega.“
Haiglas töötab 74 inimest ja üldiselt on kaader püsiv, kõige raskem on hooldajaid leida. „Otsime tööle toredaid hooldajaid, kellel on soe süda, kes oskaksid kuulata ja hooliksid patsiendist.“ Haiglas käivad abiks ka vabatahtlikud ja neid võiks rohkemgi olla.
Kõik voodikohad on hõivatud, nõudlus on suur, eriti nõutud on hooldekodu kohad. Juba pikka aega on tahetud majale neljandat korrust ehitada, isegi mitu projekti on tehtud, kuid rahapuudusel pole see veel teoks saanud.

Soov laieneda
Neljas korrus võimaldaks laiendada 12kohalist hospiitsosakonda, mis on mõeldud haigetele, kelle tervendav ravi ei ole enam võimalik ja kes on oma haiguse tõttu jõudnud elu lõpusirgele. Hospiits alustas tegevust 2002. aastal. „See osakond püsib suuresti inimeste entusiasmil, riiklikult hospiitsteenust ei ole, kuigi kõik teavad, et see oleks vajalik. Meil on isegi vastav organisatsioon Pallium, millega võitleme selle eest, et kontseptsioon paika panna.“
Laiendada soovitakse ka dementsusega inimeste osakonda. Dr Leiburi sõnul on laialdane probleem, et dementsed ei ole oodatud hooldekodudesse. „Nendega peab lihtsalt rohkem tegelema,“ selgitab doktor.
Kõige uuem ettevõtmine haiglas on koolituskeskus. „Me koolitame siin oma personali, kuid ka teisi. Me ise (arst, õde ja tegevusterapeut) oleme ka teistes koolituskeskustes loenguid andmas käinud. Otsustasime oma keskuse teha, sest ennast täiendada on vaja ja seda teenust sisse osta on väga kallis.“

Kristlikke väärtusi hindav
Diakooniahaigla on kiriku haigla (ainuke Balti riikides) ja side kirikuga ehk EELKga on mitmekülgne. Haigla nõukogu viiest liikmest neli on vaimulikud: Annika Laats (esimees), Vahur Keldrima, Tanel Ots, Ove Sander ja Triin Simson. „Kirikuga on välja kujunenud ka üks tore traditsioon, et peapiiskop käib suurtel üritustel ja toob meile oma häid soove. Alati tähistame kiriklikke tähtpäevi, regulaarselt on jumalateenistused. Risti koguduse õpetaja ja lastehaigla hingehoidja Annika Laats teeb meil kaplanitööd ja teeb seda väga hästi. Meil on palju patsiente ja õp Laats on nendega väga hõivatud, kuid vajadusel saab ka personal temalt abi.
Meil on ka leping usuteaduse instituudiga, et nende üliõpilased saaksid siin hingehoiutöö praktikal käia. Nad võiksid seda aga palju sagedamini teha, meile on nad väga oodatud. Vaimulikuga rääkimine on alati üks hea asi. Dementsed inimesed unustavad ära eilse päeva, aga kirikulaule teavad ja laulavad usinalt õige viisiga kaasa, see on ju lapsena selgeks saanud.“
Dikooniahaigla ruumides kõndides jäävad silma piiblitsitaatidega seinapildid, haiglal on palvetuba ja lahkunute e leinatuba, kus oma lähedasega saab kõiges rahus hüvasti jätta.

Haiglaelu mured ja rõõmud
Mis on haiglajuhi arvates meie tervishoiupoliitika kõige suurem viga? „Kõige suurem viga on see, et me juba 13 aastat ignoreerime teadmist, et praegune süsteem ei ole jätkusuutlik. See, et meie poliitikud elavad valimistest valimistesse ja ei võta ette vajalikke samme. Siiamaani on uus kollektiivlepe haiglate ja haigekassa vahel alla kirjutamata sellepärast, et meedikud ajasid lõpuks ometi selja sirgu. Me tahame näha seda, mis tagab jätkusuutlikkuse. Kui raha otsas on, siis pigistatakse haigekassat, kes omakorda haiglatel raha kärbib. Üks Tartu arst ütles, et sellest sidrunist ei saa enam midagi välja pigistada, ka siis, kui teerulliga üle sõita!“
Mis teeb rõõmu, seda on palju. Kasvõi hospiitsosakonnas, kuhu tullakse suurte valudega. „See, kui ma suudan ravida nii, et inimene ütleb, et saab jälle rahulikult magada ja kuskilt ei valuta, on suur rõõm. Suuremat rõõmu ei saa olla, kui öeldakse, et millised inimesed siin töötavad, et kogu meie maja valvelauast alates mõjub hingele kosutavalt.“ Kui on raskeid hetki, siis tuleb maha istuda ja omavahel rääkida, asjad selgeks arutada, see aitab, on dr Leibur kindel. „Meil on väga tore kollektiiv.“
Diakooniahaigla tööd on kõrgelt hinnanud ka president Kersti Kaljulaid, pärjates kaht haigla töötajat riikliku autasuga. Nii Teija Toivari kui Annika Laats said aastal 2017 Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi.
Tiiu Pikkur

SA EELK Tallinna Diakooniahaigla
Asub Tallinnas Hiiu tn 42
60 õendusabi- ja 13 hooldekodukohta
hooldusravi
hospiits
koduõendus
pansionaat