Diakooniatööks on alati head ajad

Järgmisel nädalal peetava EELK vaimulike konverentsi teemaks on «Diakoonia – teeniv kirik». See näib ühelt poolt lihtne ja lakooniline.
Teisalt võime jällegi sattuda auku, kust paistab ainult küsimuste jada ja neid saab nii palju, et isegi sada tarka ei jõuaks vastata.

Üldiselt üksikule ja vastupidi ka
Kui usklik naaber peab mind oma palveis meeles ja kuulab möödaminnes ka mõne mu mure ära, siis võib kahtlemata öelda, et seegi on diakoonia. Ehkki vaevalt mõtleb naaber, et ta mulle teenust osutab. See on ikka jumalik and ja rõõm.
Kirikuna peaks meil kahtlemata olema mingisugune nii-öelda organisatsiooniline ühisosa, raamistik ja kokku lepitud suundumused. Kui ma vaatan EELK arengukava ja diakooniavaldkonda selle sees, siis näen, et kokku on kirjutatud suhteliselt üldsõnaline ja ettevaatlik kontseptsioon, mis kaasab ka juba olemaolevad institutsioonid ja teenistused. Piiratud ressursside tingimustes teisiti ei saagi. Ehk nagu ühes varasemas lehenumbris üks meie vaimulikest on öelnud: kirik ei ole ju tegelikult eelarveline asutus.
Ei ole ka mingi saladus, et hulk EELK kogudusi vaevleb küsimuste käes, kuidas jooksvad arved tasuda ning kas seejärel maksta kõigepealt kiriku- või riigimaksud. Selle küsimuse valgusel tahaksin vaid mainida ka seda kiriku diakoonilist aspekti, millest Roostal tõenäoliselt ei räägita – see puudutab vaimulike sotsiaalseid tagatisi. Kui me peame üsna loomulikuks seda, et kirikuõpetaja, ammugi siis mõne teise kaastöölise põhipalk tuleb kusagilt mujalt, tekib automaatselt küsimus, milliseid hariduslikke jm nõudmisi saab EELK kirikutöö tegijaile üldse esitada.
 
Kogudus kui kogukonna keskus
Nii nagu ei saa alahinnata vaimuliku osatähtsust kogudusetöö suunajana, ei saa seda teha ka vaimuliku kui kohaliku elu edendaja puhul. Kirikul on alati mõni aspekt, mis mahub ka nii-öelda kohalikku arenguplaani, ning tal on alati rohkem öelda, kui kaugelseisjale esialgu paistab. Praegu on kindlasti heas seisus need kogudused, kes majanduslikult parematel aegadel koostööseemet külvata jõudsid. Teenimiseks on siiski kõik ajad head.
Võru praost Urmas Nagel on tuleval konverentsil kõnelemas diakooniatööst koguduse ülesehitajana. See ongi ehk diakoonia parim osa – teenides teisi võime me Jumala armus ka iseennast üles ehitada. Nii isiksuse kui kogudusena. Kui ma neile inimestele, kes eri koguduste juures tasapisi oma teenimistööd teevad, mõtlen, siis tean, et see on päris suur hulk ja et seeläbi on ka kirik saanud ja saamas nähtavaks.

Sõnum kirikust väljapoole
Sattusin lugema Euroopa Sotsiaaluuringute Keskuse andmeid ajast, mil majanduskriisist kõnelesid vaid teoreetikud (2006-07). Seal on Eesti elukvaliteedi indeksiks 0,23, millega oleme eespool vaid Lätist ja Slovakkiast. Küpros seevastu troonib indeksiga 0,76 Taani ja Norra järel kolmandal kohal.
Uuring etniliste vähemuste osas kinnitas, et sealsed võõrad ja majalised, need, kes mujalt tulnud, olles majanduslikult hulga kehvemas seisus, julgesid tunnistada, et nad on rahul sealse riigiga ning tunnevad ennast õnnelikuna. Vaevalt ainult sellepärast, et neile seal paistab päike rohkem pähe. Küllap on põhjus ka vastuvõtjates. Eks nii võib olla ka kiriku puhul.
 

Mari Paenurm,
Eesti Kiriku toimetaja