Don Camillo väike maailm

Kord teoloogiatudengina sattus mu kätte faksiimiletrükis välis-eestis kirjastatud Giovanni Guareschi raamat «Don Camillo väike maailm». Ehk pole üks raamat paljude seas niivõrd märkimist väärt, kuid lugemiselamuse tegi unustamatuks raamatu jämehumoorikas alatoon külapreester don Camillo juhtumite kirjeldamisel sõjaaegses Itaalias.
Raamat sattus mu kätte ajal, kui kõrgkoolide kateedrites toimusid vilkad vaidlused kristliku estetismi, pietismi ja vagaduse teemal. Kui kiriklikud koolkonnad tõmbasid eneste vahele kõrgklerikaalseid, ortodoksaalseid ja pietistlikke jooni ning otsisid spirituaalseid erisusi.
Mind paelus don Camillo lihtsameelne siirus, kui ta krutsifiksi ees põlvitades kauples Kristuselt luba virutada kommunistist külavanemale küünlaga kolm korda vastu pead selle eest, et too paastuajal korraldas külas rahvapidustuse. Ja Kristus lubas tal seda teha, ainult et kolme korra asemel pidi piirduma ühe korraga ning vahetama küünla millegi pehmema vastu.
Sügava isikliku pieteediga inimene võiks seda raamatut nimetada jõhkraks rünnakuks kiriku alustugede vastu, kuid ärgem rutakem andma hinnanguid pinnapealsete sõnade tasandil. Hoopis ohtlikum on nõrutada välja kristlikust kultuurist kogu tema värvikus ja emotsionaalsus. Ärgem muutkem sügavat ajalootunnetust halliks vagaduseks, millel on eemaletõukav monotoonsuse lõhn ja mageduse maitse.
Paastuajas peitub niivõrd sügav teoloogiline tagamõte, et don Camillo lihtsameelne, kuid muhe reaktsioon ei suuda karvavõrdki vähendada vaimse puhastumise ja ootusaja tähendust. Kultuuri sügavus seisneb ka veidruste lubamises, sest ükski narrus ei suuda olla tugevam veendumuslikust usust kristlusesse.
Kui usk on nõrk, siis kaitstakse seda kiivalt ning kardetakse verbaalseid kõrvalekaldeid epistemoloogiliselt kitsukesest arusaamast Kristusest, «kes kunagi ei naernud». Kuid ometigi on niivõrd kosutav pilt salaja küünalt põue libistavat don Camillot jalahoobiga kostitavast Kristusest krutsifiksil, et see muudab kogu paastuaja mõtte hoopis leebemaks ja inimlikumaks ning eneseirooniliselt sügavmõtteliseks.
Paastuaeg pole vaid kõhukorin ja loobumine rasvasest toidust. See on teadvustatud ootusaeg, oma mina analüüs, enese rumaluse üle naermine ja ettevalmistus Kristuse ülestõusmiseks. Paastuaja teoloogiline mõte pole sugugi antipietistlik ja üliliturgiline, nagu seda tihti tõlgendatakse.
Paastu on kiivalt praktiseeritud judaismis, seda õpetasid Ristija Johannese jüngrid kui ka Kristus ise ja verbaliseeriti varakult evangeelseks õpetuseks (Ap 13:2, 14:23, 2Kr 11:27). Varakristlik kirik käsitles paastu sügava tähenduslikkusega, määrates kindlaks väikese liturgilise ringi (nädala) paastuaja reedeks, kui ka liturgilise aasta 40päevase puhastusaja, mil nii vaim kui keha pidid vabanema kogunenud mustusest ja valmistuma Kristuse ülestõusmiseks. Kasvõi selleks, et don Camillo kombel vähese usu eest aeg-ajalt jalaga tagumikku saada.
Jaan Tepp