E-matused

Võisime sugulase Tarmoga olla umbes viieaastased, kui ühel hommikul vanaisa ütles meile, et võiksime võtta vähe vaiksemalt, sest vanavanaema hakkab surema. Hetk hiljem seisti vanavanaema voodi juures, vahetati temaga viimseid sõnu ning pärastlõunaks oligi ta surnud. Mul on üsna selgelt meeles, et ehkki vanavanaema surnukeha oli veel mitu päeva kampripiirituse lõhna täis majas, ei tundnud ma luupainajaid teadmisest, et magasin olukorras, kus kõrvalruumis oli surnukeha.
Mõned nädalad tagasi ehk nüüdseks pea 40 aastat hiljem meenutasime toonast sündmust ning Tarmole tuli meelde, et vana kombe kohaselt olid täiskasvanud vaheldumisi olnud ka surnuvalves kõik ööd kuni vanavanaema matusepäevani.
Nüüdseks on matusekombestik muidugi muutunud. Mu vanemad peaksid ilmselt mäletama aega, kus kirst ja pärjad viidi hobuvankril kirikusse ja sealt surnuaeda ning matuselised sõitsid hobuvankritel kogu teekonna kaasa. Tänapäevase (põletus)matuse tseremoonia võib kesta aga 25 minutit ning üritus koos peielauaga võib olla kahe tunniga läbi.
Tavade muutumise võrdluseks võiks tuua näiteks seatapmise tänapäeval ja aastakümnete eest. Mu esivanemad on seda taluõues oma käega teinud, mina olen seda väiksest peast pealt näinud (pilt karjuvast-kiunuvast seast ja keevast verest jäi mulle eluks ajaks meelde) ning minu lapsed on kuulnud mind sellest rääkimas.
Samamoodi on üsna loomulik, et ka matustega seonduvad tavad ja kombed arenevad ning kaasajastuvad. Aja jooksul on matusetalitused muutunud lühemaks, korralduselt pragmaatilisemaks, otstarbekamaks ja lihtsamaks (põletusmatus on kiirem, surnuid ei hoita enam päevi kodus jms). Nii arutledes võiks olla e-vahendite läbimõeldud kasutamisest matuste korraldamisel kindlasti abi ka teenuse kättesaadavusel, surnu mälestamisel, sugulastevahelise tunnete ja toetuse jagamisel ning ka lahkunu sugulaskonna kogemuste ja meenutustega täiendatud eluloo talletamisel.
Enne matusetseremooniat võiks teatud e-keskkonnas olla võimalus üles riputada lahkunu elulugu ja pilte, millele ka sugulased, kolleegid, õpilased, klassikaaslased, ülemused, naabrid jpt saaks lisada oma mõtteid, pilte ja kommentaare.
Matusetseremoonia võiks olla jälgitav nii reaalajas kui ka hiljem. Videokonverentsi, Skype’i või muu lahenduse teel saaksid tseremoonias ja peielauas osaleda sugulased näiteks Austraaliast.
Ma ei võta sel teemal sõna mitte sellepärast, et oleksin ekspert või kursis sellega, milliseid matusetalitusega seonduvaid infotehnoloogilisi vahendeid juba praegu kasutatakse. Jagan oma mõtteid pigem sellepärast, et tundsin millestki taolisest puudust hiljuti vanatädi matustel.
Ma usun, et e-matuste kui teenuse või ettevõtluse arendamise ideed toetaks president Toomas Hendrik Ilves, kes viimases vabariigi aastapäeva kõnes kutsus meid kõiki üles olema avatud ja uuenduslikud e-lahenduste kasutamiseks kõikjal, kus see on otstarbekas.
Kui paljud inimesed võiksid olla sedalaadi teenusest (või võimalusest) huvitatud? Minuvanustele (ja vanematele) võib mõte tunduda harjumatu, ent ma usun, et sellisest lahendusest tulenev kogemus mõjuks pigem positiivselt.
Just matused toovad tänapäeval sugulased kõige arvukamalt kokku, ent suur osa pea igast suguvõsast on üldjuhul füüsiliselt kusagil mujal, kas välismaal või muude kohustuste tõttu mõnes teises Eesti paigas. E-matuste puhul saaksid aga tseremooniast näiteks nutitelefoni teel osa võtta nii sugulased kui tuttavad, sõltumata nende asukohast planeedil Maa.
Peale selle ma ei usu, et ilma e-vahenditeta oleks võimalik ammutada võrreldaval hulgal neid meenutusi ja tundeid, mis sugulastel ja tuttavatel lahkunust on jäänud. Taoline uuenduslik tava aitaks paremini väärtustada ka selle elu mõtet, mida me elavana elame, sest kaasates laiema ringi inimesi lahkunu mälestamisse, jäädvustame terviklikuma pildi inimese elatud elust ja tema kogetud suhetest. Ei saa unustada, et matused kui üritus on peamiselt ikka elavatelt elavatele, kuna surnuga suhtlesime enne matuseid.
Eks mingis vormis võiks reaalne matusetalitus ikka ka alles jääda. Ent mulle tundub, et kõik osapooled võidaksid, kui me kasutaks ära arvukaid e-keskkonna võimaldatavaid vahendeid ning lisaksime neid matusetalitusele füüsilises maailmas. E-matused oleks uus tava, ent sugugi mitte vähem vaimne, vähem tähendusrikas ega ka vähem reaalne.

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist