EELK – rahva- või härraskirik?

EELKst kui rahvakirikust peaaegu enam ei kõnelda. Suurem osa rahvast kirikust eriti ei hooli ja ega kirik rahvastki. Kristlikku usku pole rahvas kunagi vahetult omaks võtnud.
Kristlikud rahvad kujunesid ajaloos seeläbi, et härrased ristiusu omaks võtsid. Kristluse saatus ühiskondlikul tasandil on sõltunud ikka koorekihist. Seda teame tänapäevalgi. Rahvas jookseb moe järele, mille määravad prominendid, kellel on prestiiži. Alles siis, kui nemad «ärkavad», tulevad moodi «äratusliikumised». Midagi sellist juhtus Eestis kümne aasta eest, praegused arvamus-liidrid aga liiderdavad muude asjadega. Ja praegu polevatki kirik enam moes.
Seega pole ükskõik, kes tulevad kirikutööle. Uues Testamendis nõutakse hingekarjaselt, et «tal peab olema hea tunnistus ka neilt, kes on väljaspool kogudust, et ta ei langeks hurjutamise alla» (1Tm 3:7). Kuidas muidu võiks ta ristiusu sõnumi prestiižikaks ja moekaks, seega järgimisväärseks teha?
On õige, et kiriku prestiiži langemise korral tulevad vaimulikeks enamasti need, kes mujale ei kõlba. Kõrvale jäävad ettevõtlikud ja edukad – tänapäeva härrasrahvas, kes rakendavad oma võimeid mujal. Ainult härraste autoriteedi kaudu saaks aga loota, et kujuneks taas rahvakirik.
Paraku pole tänapäeva härraskond kindel seisus. Ka rahvast ei mõisteta enam tervikuna, vaid üksikinimestena, kelle individuaalsest suutlikkusest sõltub tõus või allakäik. Miks peaksid andekad ja võimekad üldse kirikusse tööle tulema, koguni vaimulikuks hakkama, kui mujal võib loota suuremat edu?
Ikka tulevad kirikusse need, kes mujale ei kõlba. Küsida tuleb ainult kõlbmatuse põhjust. Kes ei jõua elu tühisuse ja enda sobimatuse kogemisele siin maailmas, see ei tule kirikutööle. Kes seab esikohale au ja kuulsuse inimeste seas, see pettub viimselt, sest kirikus jääb Jumalale esimus, mis nõuab inimeselt alandlikkust.
Kas pole mitte meie liigset rõhku pannud kiriku prestiižikusele? Olla väärikas ja elitaarne, suhelda härrastega ja põlata pööblit – kas pole tuttav? Paraku saadab tähtsaid tegelasi ühiskonnas lakkamatu korruptsioon.
Nõnda on juhtunud ka Eestis: nii mõnigi tuntud tegelane on kaotanud oma osa moemäärajana. Kuni viimase ajani on Eestis ülistatud rikkaid, ilusaid ja edukaid – vaestele, inetutele ja edututele on vaevalt mõeldud. Kuid aeg läheb edasi ja raha kulub, vanadus tuleb kallale ning hajub edugi. Nii võib loota, et siiski tuleb kirikusse ka ettevõtlikke ja edukaid, kes on kuulma hakanud kristlaste vahendatud häält.
Mis jääb siis teha kirikul? Ei muud, kui otsida tõde ja Jumala teed. Ehk polegi vale, vaid hoopis Jumala hääl, kui ühiskonna eliit (härraskond) paistab meid tõrjuvat? Kuidas meiesugustele edevatele ja sõgedatele muidu selgeks teha, et kristlasel tuleb tihtipeale «suurest maailmast» ära tulla ja hoiduda madaluse poole?
See pole ju mingi kaotus, vaid hoopis au, et enamasti on meil tegemist «väikeste inimestega» (rahvaga). Vahel tunnevad ka edukad, et meil on neile midagi anda – kui nad mõtlevad oma surmale jne. Vahel toetavad nad meid materiaalselt – ja tänu olgu neile Jumala nimel. Kuid me ei tohi sarnastuda selle (nende) maailmaga.
Võibolla tuleks meil praegu, Euroopa kultuuri lõpul, põgeneda kõrbesse, nagu talitasid eremiidid antiikkultuuri lõpul? Ehk peaksime õppust võtma Lutherist, kes tõmbus enne kloostrisse, kui hakkas kuulutama teistele? Paljal inimlikul aktivismil ei ole kandepinda, viljakas aktiivsus kasvab palve passiivsusest.
Andku Jumal meile rohket palvevaimu – selgust usus ja kiriku ülesandes!
Arne Hiob, assessor