Eesti iseseisvuse taastamine. Kaks vaatenurka. Tagasi ja edasi

20. augustil täitus 32 aastat Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest pärast 51-aastast võõrvõimu iket. Millised märksõnad ja tunded on praegu asjakohased? Imetlus ja tänu. Toomas Hendrik Ilves oma intervjuus soovitas 20. augustit tähistada tänupühana. Selle aastapäeva pearõhk peaks olema imel, mis 32 aasta eest sai teoks vastuoksa kõikide „ekspertide“ ja „sovetoloogide“ prognoosidele. Meil on ühtlasi kohustus jätkata rahvuslikku arutelu, kuidas selline ime – täielikult sõltumatu rahvusriigi taastamine – teoks sai.
Murelikuks teeb üha ahenev ja lihtsustuv rutiinne ajalookäsitlus: okupatsioonile järgnesid justnagu loomuldasa laulev revolutsioon, Balti kett ning ülemnõukogu 20. augusti otsus, mille kinnitas Ülo Nugise haamrilöök. Ja iseseisvus oligi taastatud!
Tõsi, nii tehti ka mitmes muus Moskva võimu alla kuulunud rahvusprovintsis, kuid see iseenesest ei toonud veel kaasa ehtsat vabanemist nõukogulikust pärandist ja mentaliteedist. Kommunistlikud võimueliidid on enamasti jätkanud ühiskonna juhtimist, nüüd juba demokraatia ja rahvusluse loosungite all.
Eesti on endiste nõukogude provintside seas ainulaadne, kuivõrd suutis rahvaalgatuste korras algusest peale luua kommunistlikust süsteemist sõltumatuid alternatiive, mis keeldusid uskumast Moskva pseudoreformidesse ning taotlesid põhimõttelisi muudatusi, ehtsa iseseisvuseni välja.
Need sõltumatud liikumised esitasid juba 1987. a Hirvepargis avaliku nõudmise ajaloolisest tõest. Eesti edasiste arengute käigus selgus järjest veenvamalt, et vabaks teeb meid tõde, mis paljastas okupatsioonivõimude nõrgima koha – ametliku vale. Sellega seati avalikult küsimärgi alla valitseva süsteemi seaduslikkus.

20. a teisest poolest hakkasid süsteemivälised kodanikualgatused muutuste tempot dikteerima, sundides võimud reageerija rolli, samas survestades neid märksa suurematele muutustele kui nõukogude ametnike ja poliitikute senine mõtteviis seda lubas.

20. augustil 1988 asutatud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) tekitas murrangu kogu Nõukogude süsteemis. Sellest kujunes esimene demokraatlik poliitiline alternatiiv, mis murdis kümneid aastaid kestnud tabu – kompartei absoluutse võimumonopoli. Järgnes uute erakondade asutamise kaskaad, seda ka mujal NSV Liidus. ERSP murdis ühtlasi välja senise poliitilise tulevikunägemuse raamidest, kuivõrd tema programm kuulutas NSV Liidu raames teostatavate reformide asemel peaeesmärgiks täielikult sõltumatu rahvusriigi kui kõigi muude tõeliste muudatuste eeltingimuse.
Rahvusliku iseseisvuse taastamise vundamendi kujundas murrangulisel 1989. a ERSP, muinsuskaitse seltsi ja Eesti Kristliku Liidu algatatud kodanike komiteede liikumine, mis kutsus kõiki vastama kriitilisele küsimusele – kes on õigustatud otsustama Eesti tuleviku üle? Kas rahvusriigi kodanikud või okupatsiooniga tekitatud nõukogude elanikkond? Valik oli noatera peal, kuivõrd isegi viimase, 20. augusti 1991. a ülemnõukogu koosseisus olid kogu nõukogude rahvastiku esindajad, k.a neli okupatsiooniarmee ohvitseri. Hoolimata soovist kuulutada välja iseseisvus, oli paljude ülemnõukogu saadikute jaoks kodakondsuse küsimus veel 20. augusti ööl ähmane. Teeme ära, eks siis vaatame edasi!
Miks kujunes 1989. a murranguliseks? Sest murrang toimus inimeste hoiakuis, ideaalides, julguse tekkes. Kui praegu 1991. a ülemnõukogus hääletanud saadikuid peetakse mõnel pool suure riski võtjaiks, siis tegeliku riski kandsid juba kaks aastat varem sajad tuhanded EV kodanikud, kes avalikult, isikliku allkirjaga kinnitasid oma kuulumist mitte NSV Liitu, vaid Eesti Vabariiki. See oli suurim ja pädevaim rahvahääletus iseseisva rahvusriigi kasuks.

20. a veebruaris nende kodanike valitud Eesti Kongress töötas järgneva pooleteise aasta vältel välja EV taastamise õiguslikud ja poliitilised alused. Nii oli eesti rahvas hästi ette valmistatud selleks, kui peaks avanema ajalooline võimalus. Asi polnud mitte kahe esinduskogu vastandumises, vaid komplementaarsuses, rollide jaotuses. Seda soodustas mõlema kogu paljude liikmete kattuvus. Takistas aga kahjuks oluliselt Edgar Savisaare totalitaarsest ajastust pärinev mõttelaad, mis nägi kõiki rahvuslikke jõude ühendavas Eesti Kongressis tarbetut rivaali, kes tema valitsemist võiks segada.
Ometi õnnestus 20. augusti vältel saavutada rahvuslik kokkulepe iseseisvuse aluste suhtes, mis taas ühendas mõlema esinduskogu rollid. Lahendus just nendel alustel, mida ERSP kolm aastat varem, täpselt samal kuupäeval, 20. augustil, oli välja kuulutanud.
President Meri oma EV 81. aastapäeva pidukõnes tegi kokkuvõtte: „EV ei taastanud oma iseseisvust mitte veneaegse süsteemi ümberkohandamise, mitte siltide ümbervahetamise kaudu. Oleme taastanud oma riigi õigusliku järjepidevuse alusel. Selles mõttes oli omaaegne ülemnõukogu pragmaatiliseks hoovaks. Kuid õiguslikuks pidepunktiks, alusmüüriks, millele see hoob toetus, olid EV kodanike komiteed. Nii ja mitte teisiti taastas eesti rahvas oma iseseisvuse.“

Järg artiklile ilmub 13. septembri lehes.

Tunne Kelam

poliitik