Eesti ja Taizé

5. mail külastab Eestit Taizé vennaskonna prior Alois, osaledes palvusel Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus (algusega kell 19). Mida teame lähemalt Taizést?

Taizé nimi on tuttav kõigile, kes on kokku puutunud Taizé palvustega või kuulnud Taizé vendadest. Taizé on küla Lõuna-Burgundias, Ida-Prantsusmaal, mis on koduks oikumeenilisele kristlikule vennaskonnale. Selle rajas 1940. aastal vend Roger Schutz, kes kuni surmani oli ka kogukonna prioriks. Esimesed Taizé vennad olid protestandid ja tulid kunagise šveitsi reformaatori Johannes (Johann) Calvini linnast Genfist.
Aastatega on vennaskond kasvanud rohkem kui sajaliikmeliseks ja sinna kuulub vendi erinevatest konfessioonidest. Tegutsetakse paljudes riikides, korraldades usulise innu sütitamiseks massikokkutulekuid kogu maailmas. Taizé kodukloostergi sageli lausa kihab tuhandeist erinevat päritolu inimestest – peamiselt noortest. Oluliseks eesmärgiks on peetud ka eri kristlike konfessioonide lepitamist.
Taizé liikumine ja Eesti
Mis seob Taizé vennaskonda Eestiga? Mõneti juba ajalugu. Taizé vahetus naabruses (umbes 10 km kaugusel) asub keskaegne kloostrikeskus Cluny, kust lähtunud uuendusliikumine mõjutas kunagi kogu Euroopat. Sama liikumise võrseks oli Citeaux’ kloostrist (asub samuti Burgundia maakonnas) pärinev tsistertslaste liikumine, mis ulatus ka Eestisse. Paljud meie lihtsakoelised maakirikud on rajatud selle ordu liikmete initsiatiivil, kellega kohtusid ka meie esivanemad.
Tsistertslaste põhimõtteks oli lihtsus ja võib-olla on juba nendega kohtudes sugenenud ka eestlaste mentaliteeti arusaam, et tõeline kristlik usk on seotud tagasihoidlikkuse ja lihtsusega. Kui hiljem tuli vennastekogudus, rõhutades lihtsust, võis see leida eestlaste juures ainult äratundmist. Vennaste seas levinud Kristuse-haavade austamises on nähtud aga kuulsa tsistertslase Bernardi Clairvaux’st, kellest kujunes Euroopa arvamusliidreid ristisõdade ajal, Kristuse-müstika mõju.
Müstilis-intuitiivne usk
Ka Taizé vaimulaadi võib pidada loomult müstiliseks, kuna müstika kristlikus mõttes ei tähenda inimese sulandumist jumalusse (nagu ida müstikas), vaid inimhinge vahetut kohtumist reaalselt lähedaloleva Jumalaga.
Kuidas on see võimalik? «Jumal on Vaim ja tema kohalolek jääb nähtamatuks,» selgitab vend Roger. «Kristus, Ülestõusnu, jääb iga inimese juurde, ka selle juurde, kes seda ei tea. Ta on põlemine inimese südames, valgus pimeduses» (Jh 1:4–5) (Q* 14), väljendab ta müstikuile tüüpilisel viisil.
Viide tulele aga sarnaneb Pascaliga: «Kui öö muutub läbitungimatuks, siis on tema armastus tuli. Sõltub sinust, kas sa vaatad valgust, mis paistab pimeduses, kuni helgib sulle esimene koidukuma ja päev saab alguse sinu südames.» (2Pt 1:19) (Q 18)
Roger’ väljendeis kõlavad ka Kristuse-müstika helid: «Tihti annab Jumala hääl endast kuulda vaikses hinguses» (Q 24). «Uuri end läbi kuni oma sisima olemise põhjani ja sa näed, et sinu olemuse sügavuses … ootab sind Kristus» (Q 16). «Ülestõusnud Kristus elab su hinges. ’Tema riik on meie sees’ (Lk 17:21). Kui sa tajud endas erilist sisemist häält, siis on see palve hääl.» (Q 55) «Juba lihtne igatsus Jumala järele on usu algus!»
Usku mõistab Roger nagu Luthergi müstilis-intuitiivsena: «Usu saladus avaneb sulle aga esmalt intuitsiooni teel. Mõistmine tuleb hiljem.» (Q 51)
Lihtne elu palvetavas vaikuses
Vennaskond on püüdnud ühendada ka ida ja lääne kristluse (ehk ortodoksi ja katoliku kiriku) traditsioone. Taizésse 1962 ehitatud Lepituse kirik, mida on hiljem korduvalt avardatud, kannab praegu ortodoksi sibulakupleid. Jumalateenistustel põlevad küünlad, kirikus ja kloostri territooriumil juhivad aga pilku teispoolsusse ikoonid.
Kolm korda päevas helisevad kellatorni kellad, kutsudes ühispalvusele. Palvustele on iseloomulik meditatiivne laulmine, kus aina korduvad laulusalmid sulanduvad hinge ning mõjuvad nagu ortodoksi vagaduses korratavad Jeesuse-palved (ehk südamepalved), puhastades vaimu ja ihu. Samal eesmärgil peetakse ka igapäevaseid piiblitunde.
Ka vennaskonna igapäevane elu sarnaneb traditsiooniliste mungaordude argipäevaga. Elatakse ordureegli järgi eluaegses abielutuse tõotuses, varaühisuses ja kuulekuses priorile. Elatakse ainult oma tööst, annetusi vastu ei võeta ning rõhutatakse vaesuse õnnistust. Taotletakse lihtsust ja palvetavat vaikust – vennaskonna spirituaalsuses domineerib meditatiivne, mitte aktiivne element.
Samas on algusest peale toetatud hädalisi (sõja ajal natside jälitatud juute) ning seistud sotsiaalse õigluse eest. Üsna «kommunistlikult» kõlab nende meeldetuletus, et ei unustataks: «Sa tead, et maailmarahu tingimuseks on varade õiglane jaotus kõigi inimeste vahel» (Q 26).
Sellise sõnumiga ongi Taizé vennad jõudnud Eestisse juba 1970ndatel ja saanud laiemalt tuntuks 1980ndate lõpus. Sellal kui teised läänest tulnud misjonärid on rajanud «oma» kogudusi ja harrastanud nn agressiivse armastuse põhimõtet, on Taizé vennad loobunud mõlemast.
Ei sunni ennast peale
«Jumal ei sunni ennast peale. Ta laseb meil vabalt armastada või mitte armastada.» (Q 25) «Iial ei suru Jumal oma tahet läbi ähvardava ilmega» (Q 65). «Väldi igasuguseid manipulatsioone. Ära kasuta iial teise südametunnistust, tarvitades oma ebakindlust kangina, et teha teist sobivaks oma plaanidele» (Q 32), on kirjutanud vend Roger.
Alati on rõhutanud ka teised vennad, et Taizé vennaskonna eesmärgiks ei ole omaette kiriku või koguduse rajamine. Vastupidi – nagu alati, kutsuvad nad nüüdki igaüht üles muutuma aktiivseks oma kirikus, kuhu juba kuulutakse.
Allakirjutanu isiklikud mälestused Taizést seonduvad eelkõige päevaga, mil mõrvati vennaskonna rajaja ja prior Roger Schutz (12.05.1915–16.08.2005). Olime koos perega sealsamas hiiglasuures kirikus. Eelmisel õhtul oli Roger õnnistanud meie lapsed. Tema surma puhul on Taizé vennad meenutanud piiblisõna: «Kallis on Issanda meelest tema vagade surm» (Ps 116:15).
Vennad nimetasid veel mõnda rahumeelset Jumala sõpra, nagu Mahatma Gandhi ja Martin Luther King, keda samuti tabas mõrtsukarelv. Ikka on märtrite verest kasvanud aga ka uued ja ilusad võrsed usuteel kõndijate rajal.
Võib pidada sümboolseks, et Taizé vennaskonna praegune prior tuleb Eestisse 5. mail, mil on sündinud Karl Marx ja Sören Kierkegaard. Eesti oli pikka aega marksistide tallata ning kirik leninlaste mõnitada, mille põhjustatud ateismireostus mõjub praegugi.
Eestil oleks aeg ära pöörduda neist jumalaeitajaist ja käia pigem kristlasest filosoofi Kierkegaardi radadel, kes oskas näha usu uusi võimalusi muutuvates oludes. Ka selleks võivad meile värskeid vaimseid impulsse anda vennad Taizést.

Arne Hiob
* Q – Frere Roger, Die Quellen von Taizé. Gott will, dass wir glücklich sind. Les Presses de Taizé. Taizé 2001.