Eesti Kirik küsib:

Mida on teile andnud õpingud Usuteaduse Instituudis?

Leevi Reinaru, abipraost, Lääne-Nigula koguduse õpetaja, õppinud Usuteaduse Instituudis aastail 1976–1994:

Usuteaduse Instituut on olnud üks tugev kool. Toona ei olnud ju mujal võimalik teoloogiat õppida. Selles mõttes oli UI omal ajal ikkagi väga suur võimalus usuteadust õppida. Tegelikult ei seostugi see kool usulise õpinguga, vaid silmaringi laiendamisega, kuna UI andis palju laiema silmaringi kui riiklikud koolid.

Teiseks on jäänud eluks ajaks meelde isiklik kokkupuude suurte teoloogidega, nende juures õppimine. Näiteks Evald Saag, Elmar Salumaa, Herbert Kuurme, Voldemar Ilja, Ago Viljari jne. Ka peapiiskop Edgar Hark pidas meile loenguid. Kõigi nendega olid isiklikud kohtumised, vestlusõhtud. Nende tarkus, usu- ja elukogemused olid midagi võrratut. See oli tolle aja tingimustes haruldane.

Kolmandana tuleb kohe meelde, et konsistooriumis oli üsna suur raamatukogu teoloogilise kirjandusega. Lisaks mõned soomekeelsed ajalehed, kust sai üsna head infot Soome ja Saksa kirikus toimuva kohta. Selle läbi muidugi ka maailmas toimuva kohta. Tegemist oli infoga, mida mujalt ei saanud, mis oli salastatud ja varjatud. See innustas keeli õppima. Palju rõhku pandi loomulikult piiblikeelte õppimisele, neist hoiti kinni, aga sama olulised olid saksa, soome ja inglise keel. Kõike teoloogilist kirjandust polnud eesti keeles olemaski.

Kindlasti olid õppijatel vastavalt oma huvile õppeained, millesse rohkem süveneti. Kuna tegu oli kaugõppega, tuli palju ise õppida. Vastavalt sellele läks õpinguteks aega. Negatiivne ilming oli see, et näiteks mina sain õppida poolteist aastat ja siis juba määrati mind kogudusetööle. Seetõttu venis õpingutele keskendumine ja lõpetamine väga pikaks. Samas oli rõõm ja usaldus, et sain alustada tööd iseseisvalt.

Mulle on kindlasti eredalt meelde jäänud hingehoiukursused, mida viis läbi Ago Viljari. Praktilises töös on see olnud väga suureks abiks. Jutlusepraktikumides ja vestlusõhtutel sai arendatud julgust, vaidlemist ning väitlemist. Oma seisukohti tuli pidevalt selgitada.

Olime nagu riik riigis. Õppisime asju, mis olid avalikult keelatud ning põlatud, mille vastu riik aktiivselt, süstemaatiliselt võitles ja survet avaldas ning süsteemi hävitada püüdis. Dissidendi tunne oli kindlasti selle kõigega seotud.

Kool andis hariduse tollel ajal perspektiivitu ameti jaoks. Nii väljendasid seda toona mu sõbrad ja tuttavad. Aga siiski andis UI suurepärase võimaluse jumalariigitöö kutsumuses kasvamiseks ja arenemiseks. Oli ikkagi suur asi, et see kool omal ajal käima lükati.

 

Rene Reinsoo, Kihelkonna koguduse õpetaja, õppinud Usuteaduse Instituudis aastail 1991–1999:

Olen viimasel nädalavahetusel muude tegemiste kõrval lasknud mälestustes silme eest läbi õpinguaastad Usuteaduse Instituudis. Eriti on meeles kunagised sisukad seminarid kolmapäeva õhtuti vanas konsistooriumi majas. Õppejõud Jaan Kiivit lasi igaks seminariks ette valmistada erinevatel üliõpilastel kaks jutlust ja kaks ametitalituse kõnet ning need tuli kaasüliõpilastele ette kanda.

Siis mindi kirikusse jumalateenistusele ning pärast jumalateenistust koguneti taas seminarituppa, et toimunut analüüsida. Igaüks sai võimaluse oma arvamust avaldada ning seejärel tegi Jaan Kiivit omapoolse kokkuvõtte. Need praktilised seminarid olid noortele vaimulikele ja üliõpilastele ääretult kasulikud.

Kui poolteist aastat tagasi toimus legendaarse õppejõu Evald Saagi matus, siis kuulsin enne matusetalitust järgmist mõttevahetust:

«Evald Saagi maetakse Toomkirikus otsekui piiskoppi.»

«Loomulikult, ta oli ju rohkem kui piiskop!»

Instituudi jaoks oli Evald Saag tõesti rohkem kui piiskop. Evaldi tohult lai haare mitmes valdkonnas ja selle kõrval nii inimlik lihtsus. Evald oskas iga üliõpilast väärtustada ja motiveerida.

Usuteaduse Instituudi tugevuseks peangi eelkõige tugevat seost praktilise kirikutööga. Vähemalt 10–15 aasta eest oli enamik üliõpilasi koguduste juures tegevuses ja paljud neist kandsid lausa koguduse vaimuliku vastutust. Nõnda sai kõike õpitut kohe praktikas järele proovida ja seejärel instituudis töö tulemuste üle mõtteid vahetada.

Õppeaineid oli rohkesti ning mõnigi raamat tuli eksamite sooritamiseks läbi lugeda, kuid isiklikult minule oli väga kosutav valmistuda dogmadeloo eksamiks. Tegin selle eksami suhteliselt viimaste hulgas ja mulle tundus õpetlik lugeda seda, milleni erinevad usu põhiküsimuste käsitlused on ajaloos välja viinud ja et mõnigi neist on ummikteega lõppenud.

Tänapäeval on meie luterliku kiriku kõrval rohkesti nooremaid erinevaid kristlikke kogudusi ja nendega suheldes kerkivad vahel samad küsimused esile. Samuti on ka oma koguduste liikmetega usuküsimuste üle mõtteid vahetades. On hea, kui oskame siis mõne esmapilgul huvitava, kuid tegelikkuses ohtliku mõttekäigu eest hoiata ja viidata sellele, milleni see varasemas kiriku ajaloos välja on viinud.

Olen tänulik instituudile jagatud õpetuse ning kogemuste eest ja soovin rohket Jumala õnnistust neile, kes praegu veavad meie kiriku kooli rasket vankrit või sellel istuvad.