EESTI KIRIK küsib:

EELK Kirikukogu valib novembris uue peapiiskopi. Lääne praostkonna sinodi poolt on üles seatud praost Tiit Salumäe ja Pärnu praostkonna kandidaadiks on praost Andres Põder. Praostkonna sinodid saavad kandidaate esitada 1. novembrini, lisaks võidakse kandidaate üles seada Kirikukogus, kui seda toetab vähemalt 10 liiget.
Üks praostkondade soositumaid kandidaate peapiiskopi kohale on olnud piiskop Einar Soone, kes ütles intervjuus Lääne Elule (19.06.), et loobub kandideerimast ja «see on lõplik otsus».
Eesti Kirik tahab peapiiskopi valimise perioodil anda lugejaile mitmekülgset teavet sellest protsessist. Tänases lehes otsime vastust küsimusele peapiiskopi rollist EELKs.
1. Millist rolli omistatakse kirikupeale ehk peapiiskopile?
2. Millised olulised isikuomadused peaksid olema peapiiskopil?
3. Nimetage need ülesanded, millega peapiiskop kindlasti peaks tegelema.

Arne Hiob, assessor, EELK Konsistooriumi täiskogu liige:
1. Peapiiskop on kiriku ülemkarjane, kes juhib ja esindab kirikut kõige erinevamatel tasanditel ja viisidel. Peapiiskop ei pea pidevalt sekkuma koguduste ellu. Luterlikus kirikus ei ole piiskop taevase väe eriliseks vahendajaks universumisse.
2. Tarkus ja vagadus. Taktitundelisus ja kindlameelsus. Vastupidavus ja kannatlikkus. Suutlikkus ja valmidus esindada kirikut. Oskus arvestada erinevate vaimuannetega ja suundadega kiriku juhtimisel (1Kr 12).
Tänapäeval tasuks hoiduda jäigast survepoliitikast. Samuti tasuks hoiduda minevikust pärit illusioonide jätkuvast kaasavedamisest tulevikku.
3. Tegelemine kiriku üldtasandiga, õpetusega ja vaimulikega. Traditsioonilise joone hoidmine. Kirikukontseptsiooni küsimus. Kiriku käitumine jätkuvalt muutuvas olukorras. Kiriku struktuuri ja aparaadi modifitseerimine.
Gustav Piir, Tallinna praostkonna praost:
1. Peapiiskopi roll on olla ülemkarjane ja ülevaataja. Sellega on peapiiskop hingehoidjate hingehoidja, kiriku seisukohtade selgitaja ja kiriku ühtsuse ülalhoidja. Ta kõneleb ja tegutseb kiriku nimel ühiskonna ees kuulutades evangeeliumi, andes andeks patte, kaitseb kiriku õpetust ja hoiab kirikust eemal neid, kes tahavad kirikut kuritarvitada või ära kasutada. Augsburgi usutunnistuse XXVIII peatükk annab hea ülevaate peapiiskopi rollist kirikus ja ühiskonnas.
2. Apostel Pauluse 1. kirjas Timoteosele ja 2. kirjas Timoteosele leiduvad olulised peapiiskopile kohased isikuomadused (1. Timoteosele 3:1-7 ja 2. Timoteosele 2:14-3:17). Peapiiskopilt oodatakse tasakaalukust, koostöövalmidust, kõnevõimet, suhtlemisoskust, julgust oma seisukohti väljendada ja et ta oleks ustav eestpalvetaja.
3. Peapiiskopil tuleb tegeleda koguduste ning vaimulike tegevuse ja töö julgustamise, edendamise ning arendamisega olgu see kirikutes, koolides või erinevates asutustes. Oluline on ära tunda inimeste ande ja julgustada neid kasutama Issanda tööpõllul. Samuti on oluline teenida ja jutlustada jumalateenistustel Eestimaa kogudustes, et hoida sidet kiriku töötegijatega.
Peapiiskopil tuleb leida ka meeskond, kes aitaks arendada ja tugevdada kiriklikku tegevust neis paikades, kus see puudub või on nõrgaks jäänud. Kirikukogu ja kirikuvalitsuse kaudu on peapiiskopil võimalik arendada tegevust, kuid samas tuleb hoida ja arendada sidemeid teiste konfessioonide, kirikute, vabariigi valitsusega ning rahvusvahelistel foorumitel leida koostööpartnereid erinevatel tasanditel.
Urmas Viilma, OÜ Kiriku Varahaldus juhataja:
1. See sõltub vaatenurgast. Traditsiooniliselt on peapiiskop kiriku vaimulik juht, kelle põhirolliks on juhtida-teenida kirikut sakramentaalselt, evangeelselt ja hingehoidlikult. EELK senine praktika on teinud peapiiskopist eelöeldule lisaks kiriku administratiivjuhi.
Kiriku liikmetena ootame peapiiskopilt enam vaimulikuks (hinge)karjaseks olemist. Kirikust eemalviibijad võrdlevad peapiiskopi ametit aga presidendi (pigem president-peaministri) rolliga. Tegelikus elus täidab peapiiskop kõik need rollid.
2. Tänapäeva juhtimisteoreetikud eraldavad teineteisest juhi- ja liidrirolli, millest esimene on enam mõistuspõhine, teine emotsionaalne. Ideaalis peaks tippjuhi need isikuomadused olema tasakaalus. Kirikus pole see mudel üks-üheselt rakendatav, kuigi ka mitte päriselt kõrvaleheidetav. Peapiiskopi puhul peaks olulisel kohal olema tema vaimulik küpsus, spiritualiteet ja empaatiavõime.
3. Augsburgi usutunnistuses on öeldud: Jumaliku õiguse järgi seisneb piiskoplik amet evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuslike asjade otsustamises, väärõpetuse tõrjumises ja jumalatute kõrvaldamises kiriku osadusest, kui nende jumalavallatus on avalik. /…/ Kui piiskopid omavad veel muud võimu või õigust kohut mõista teatud asjades, toimivad nad inimliku õiguse alusel. /…/ Piiskopid võivad teha korraldusi kiriku seesmise korra huvides.
Peapiiskop ei ole kiriku direktor, vaid kiriku ülemkarjane ja vaimulik juht.
Algur Kaerma, Tapa koguduse õpetaja, linnavolikogu esimees:
1. Minu vastuses kajastub kohaliku omavalitsuse seisukoht. Peapiiskop on suure organisatsiooni juht ja seetõttu on tema seisukohavõttudel suur kaal. Peapiiskop peab olema väljendustundlik organisatsiooni alajuhtide ehk koguduste õpetajate võimekuse suhtes viia ellu või kajastada peapiiskopi või Kirikukogu poolt väljendatut kohalikul tasandil. Sellest sõltub integratsiooni edukus piirkondlikul ehk kihelkondlikul foonil.
2. Esimene omadus on tolerantsus, teiseks koostöövõime ja kolmandaks heatahtlikkus. Sallivuseta ei saa hakkama ei suures ega väikeses riigis või organisatsioonis, koostööga annad võimalusi teistele ja arened ise, heatahtlikkus kindlustab abi siis, kui oled ise hädas.
3. Oluline ülesanne oleks karjase funktsioon ja koguduste visiteerimine, mis annab hea võimaluse probleemiseadeks omavalitsuse esmatasandi ehk kohaliku valla või linna ning kooli(de) esindajatega.
Peapiiskopi korraldada peaks jääma alalise suhtlustasandi loomine omavalitsuse kesktasandiga ehk maakondlike omavalitsuste liitudega, kelle koostöövalmiduse aste võimaldab planeerida koguduste majanduslikku jätkusuutlikkust.