Eesti lugu kahekümnendal sajandil

Suvesoojuses Pilistvere surnuaial jalutades
meenus mulle üks nimi: Võsa. Tagasihoidlik hallikaslilla hauatähis märgib
roheluses nende puhkepaika. Kes ei tea, see kohta ei näe ega leiagi. Elupõimed
hääbuvad ja kaovad. Ühe perekonna elu kaudu avaldub terve Eesti tõus ja loojang
möödaläinud sajandil.

August Võsa oli pärit Lebavere külast.
Sündinud 17. oktoobril 1894 – Julius Kuperjanoviga samal aastal. Suri 1979.
aasta augustikuus, täpset kuupäeva ei mäleta. Minu isa ütles Pilistvere kiriku
juures, kui matuserongile kella löödi: «Vana Võsa oskas ilusal ajal surra. Soe
on.»

Augusti naine Elfriede Võsa, keda ikka
Friidaks või Türi-tädiks kutsuti, oli sündinud 2. aprillil 1908. Pulmad peeti 1933
(või varem).

Kord meil olles soovitas August mul noorelt
naine võtta: «Meie hakkasime hilja peale, siis jäi pere juurdekasv väikeseks.»
Seda juurdekasvu ei olnud neil üldse. Võsadest ei jäänud järele ühtegi last.
Mina ei tea, miks nii läks, pealtnäha terved inimesed.

Frieda oli juba enne raskelt haige, aga
suri täpselt augustiputši ajal. Surmakuupäev 21. august 1991. Räägiti, et ta
pelgas: nüüd hakatakse jälle küüditama ja saatma Siberisse, kus ta juba olnud
oli. See kõik võis nii olla, aga kahtlen, palju see augustiputš enam tema
teadvusse jõudis. Igatahes, kui me Võrust matustele sõitsime, siis Vene tanke
enam tee peal ei olnud. Sõitsime taasiseseisvunud Eestis.

August Võsa oli pärit väga vaesest kodust.
Ema rääkis mitu korda: «Võsa mehed (peale Augusti veel vend Mihkel ja isa)
elasid nii vaeselt, et kolme mehe peale olid kahed püksid. Kui talvel tahtsid
välja tööle minna, siis üks pidi koju jääma. Kui August oli läinud Võhma ja
alustas äriajamist, siis polevat tal olnud kodust muud kaasa võtta kui üks
vasikanahk, mille oli omale ümber keha keeranud.» August oli minu emaga kuidagi
sugulane.

August võttis osa Vabadussõjast. On
säilinud sõjaväevormis foto 1919. aastast – lühikest kasvu noor mees. August
oli toonud sõjast koju minu emaema venna, kes 23. juuni hommikul 1919 sai
juhusliku kuuli rindu. Hobuvankriga tõi Võnnu alt Võisiku valda. Pilistvere
mälestussamba küljel on nimi Jaan Tuur. Ise ta rääkis võimlemisõpetajaks
olemisest. Pigem tegeles väljaõppega, kui ragistas kuulipildujate taga.

1920ndatest aastatest ei ole peaaegu
mingeid jälgi. Kuidas see elu ja majandus kosus – ei tea. Tean, et Võsal oli
Eesti aja lõpu poole Võhmas kauplus ja Rael suurtalu. Talupojahing pidas ju
talu väga tähtsaks.

Selle Rae talu ta pidi ostma. Seal olid
kõik villavabrik ja laualõikus vee jõul töötamas. Ise rääkis kord: «Üleval pool
Raed ühinevad neli jõge Pärnu jõeks. Rael oli tohutu suur saeveski ja
jahuveski.» Ilmsesti hästi suur põllupind.

«Heina niitsime masinaga maha ja
puujalastega reega vedasime küüni sisse. Sai kiiresti ja palju tehtud,» kõneles
August. Veel kolmekümnendate lõpus rajas tohutu suure õunapuuaia, kas oli 150
õunapuud või sinnakanti. August oli suur aednikuhing. Need õunapuud jäid temast
kõik sinna maha.

Võhmas oli Võsa kauplus. On säilinud paar
fotot sellest. Seda väheldast puumaja raudtee lähedal on mulle näidatud ja see
peaks olema alles praegugi. Ilmselt ka kauplus Türil. Võib-olla veel
harukauplus kusagil.

Meie külast Kärdi Alt, 1921 sündinud, oli
Eesti aja lõpul seal õpipoisiks ja selliks. Õpetas juba vabariigi alguspäevil
sündinud noorust välja ärimeesteks. Kindlasti oli tal sõiduauto või kaks. Nende
kohta on ta rääkinud, et esimesena võeti just sõiduautod ära. Punavõim vajas
transporti. Veel teist korda oli tuldud Raele nõudma: kus auto on. «Ma ütlesin:
läks juba. Hiljaks jäite,» kõneles Võsa kunagi.

Seda kõige ilusamat aega oli tal kümmekond
aastat, 1930–1940. Võsad suvitasid igal suvel Pärnus. Pärnu suvedest on
säilinud päris palju fotosid. Pildistatud koos teiste suurärimeestega valge
lõvikujuga purskkaevu taustal.

Mina ei tea, kui laialdased olid tema
tutvused äriseltskonnas ja kui suureks oli paisunud tema varandus, aga arvata
võib: see oli päris suur. Tal oli hulga teenijaid ja sulaseid talus ja
kauplustes. «Elu on ilus,» ütles Võsa lühidalt kuldaja, kolmekümnendate kohta.

Võsad olid määratud 1941. aasta 14. juunil
küüditamisele. August oli põgenenud läbi akna ja õunapuuaia. Tulistati küll
järele, aga August pääses. Frieda küüditati ja oli kogu sõja aja Venemaal
Siberis. Seda kirjeldamatut nälga ja viletsust Frieda ise just ei rääkinud.

«Kevadel, kui mingisugust rohelist välja
tuli, oli juba lõbusam. Tegime igasugust suppi rohust,» jutustas Frieda. Sõja
ajal oli August kogunud inimeste käest Vene raha, mida keegi ei tahtnud.
Augustil oli kindel usk ja teadmine, et venelased tulevad tagasi. 1944 jäi
August põgenemisega hiljaks. Oli läinud küll jalgrattaga Virtsu, aga laevale ta
enam ei saanud.

Rääkisin Friedaga 1987. aasta mais, kui
teda Türil külastasin. «See oli muinasjutt, et August mu raha eest Siberist
välja ostis. See oli teiste jaoks välja mõeldud. Tegelikult ma põgenesin
asumiselt,» kõneles Frieda. Ilmselt pärast sõda millalgi oli võimalik põgeneda.

Nii elasid Võsad, kes mõlemad oskasid väga
hästi vene keelt, Leningradi oblastis Gatšina lähedal Suidas, kus August
Jaanovitš oli hinnatud aednik ja öövaht. Ka Suidasse jõudsid Võsad kümnekonna
aasta jooksul puitmaja ehitada.

Millal Võsad Eestisse tagasi tulid, seda ma
täpselt ei tea. Pakun, et viiekümnendate teisel poolel. Miks just Türi sai
nende elukohaks? Ilmselt oli Türile võimalik soodsalt pool maja osta. Ja tuttav
kant Võhma ning Vändra-Rae vahel. Selles väikese aiaga madalas puumajas Türil
Ranna tänav 3 (hiljem Wiedemanni) pidasid nad oma pensionäripõlve kuni
elupäevade lõpuni.

Kuuekümnendatel aastatel, kui mina olin
laps, käis August minu kodukolhoosis tööl, kattis kartulikuhjasid õlgedega ja
korraldas mulla pealeajamist. Pidas ennast väärt kuhjameistriks. Tuli jälle
kunagi õhtupoole meile, käes portfell. Lapsel muidugi rõõmu: Türi-onu tuli
külla. Frieda jõudis enne surma veel kompensatsioonirublasid saada äravõetud
varanduste eest.

August oli käinud poisipõlves Odiste
ministeeriumikoolis. Seda punastest tellistest tsaariaegset koolimaja tee
kõrval olen ise näinud Kolga-Jaani taga. «Laupäeva lõunast hakkasin jala koju
tulema. Võtsin endale ühe eesmärgi, et enne ei istu, kui jõuan suure kuuse
juurde teeristil, enne ei puhka, kui jõuan meierei juurde,» rääkis August.
Tähendab, ta oli sihikindel eesmärgipüstitaja. Eks ta nii jõudis pärast ka äris
edasi.

August kuulus nende eestlaste põlvkonda,
kes enne esimest ilmasõda jõudsid paar-kolm aastat Peterburis ametit õppida.
«Peterburis oli tol korral väga palju eestlasi,» kõneles August. «Räägitagu,
mis tahes, aga kõige parem oli ärimehele ikka tsaariajal. Eesti ajal oli juba
kehvem. Väga suured maksud olid. Nemad tahtsid väga uhkesti saatkondi pidada.»

«Ükskord oli selline moment, et pidi
ehitama raudtee Jõgevalt Võhmasse. Trass oli juba tikkudega maha märgitud.
Puhuti üles, et Põltsamaale vaja maja osta ja sinna kauplus avada. Mulle pakuti
ühte uhket maja, aga minul süda keelas seda osta. Ma ei taht raha sinna alla
kinni panna. Raha oli ju ärimehe tööriist. Pärast ei saand sellest
raudtee-ehitusest ka asja,» rääkis Võsa.

Mina ei tea, mis tuuled puhusid
kolmekümnendate lõpupoole. Kas suurärimehed ei aimanud ette venelaste tulekut?
Mismoodi nendest ohtudest omavahel räägiti? Jääbki mulle teadmata. August
rääkis kord: «1938. aastal käisime Rootsis paari talukohta vaatamas. Oleks old
võimalik seal osta. Aga mina ei taht oma rahva hulgast ära minna.» Silmavaade
oli tal lõpmata kurb, kui ta seda rääkis.

Augusti Venemaalt toodud asjade hulgas, mis
ta meie perele andis, olid hästi sügavate taskutega nahkjope ja hästi lühikese
sangaga lukk, mida on raske läbi saagida. August rääkis, et Leningradi turul
olid alailma taskuvargad, sellepärast lasi rätsepal säherduse jope teha. Käisin
sellega pärast ülikoolis. Tasku oli pool meetrit sügav. Lühisangaline lukk on
mul tänagi esemeline mälestus vene elulaadist. Olen seda koolis õpilastele
näidanud.

Sünniaasta ja talupoegliku päritolu tõttu
oli August usklik inimene. Kui ta meil käis, siis enne söömise algust tõusis
August söögilauast püsti ja luges pominal söögipalve. Meie perekonnas ei teinud
keegi niimoodi. Vakatasime vaikseks ja ootasime lugemise ära. Seda ma ei
näinud, kas ta oma kodus ka nii tegi või ainult meil. Kõhe tundus…

Mäletan, kord söögilauas läks jutt jälle
Jumala peale. August kõneles kokkuvõtvalt meie omadele: «Kas nüüd just Jumal,
aga mingi kõrgem võim on olemas, mis inimeste üle valitseb.» Kõrgem vägi, võim
või kõrgem olend – ma ei mäleta, kuidas ta just täpselt ütles. Aga sellesse
kõrgemasse olevusse näis August uskuvat. Rääkis juhtumistest Venemaal, kuidas nad
surmasuust imeliselt pääsenud olid.

Augusti 80. sünnipäeval 1974. aasta
oktoobris kohtusin Türi tolleaegse pastori Harald Meriga, kes oli samuti
kodusele sünnipäevale kutsutud. Olin siis 17aastane Põltsamaa keskkooli 10.
klassi õpilane. Meri kutsus kirikuõpetajaks õppima, sest neil olevat noori mehi
vaja. Minust jäi see soov täitmata. Aga Türi kirik asub samal Ranna tänaval,
kus Augusti kodumaja. Ilmsest võttis ta osa koguduse elust.

Kõige väärtuslikum asi, mille August mulle
andis ja mis mul tänaseni alles, on 1939. aasta suur juubelipiibel. Ei oska
kujutleda, palju see 1939. a võis maksta, igatahes palju. Juba see näitab
jõukust, et August võis selle endale muretseda. Mäletan selgesti, kuidas ta
käskis teeklaasi kaane vaatamisel alla panna, et köidet ära ei murraks.

August ikka rääkis, kuidas ta käis jälle
Rael vaatamas ja mis seal oli kõik ära lõhutud ja lagastatud veel rohkem kui
eelmine kord. Täiskasvanud rääkisid, kuidas nad sõja eel ja ajal matsid asju
piimanõudega maa sisse. Veel seitsmekümnendatel käidi neid otsimas ja välja
kaevamas. Minule kui lapsele jäi selline mulje, et kui sul on asju ja vara,
siis oled üks suur kurjategija.

Äpardused Võsadega ei lõppenud nende
surmaga. Võsade hauaplatsi nurgas kasvas suur kolmeharuline puu. Torm murdis
puu maha. Kõik kolm haru korraga. Ja nii rängasti – vaata, et keerab puusärgi
nurga välja. Tüved koristati ära, aga hiiglaslik känd jäi. Selle kännu lõikasin
oma kätega ära 2002. aasta juunis. Mul oli kolm või neli teravat ketti kaasas
ja pärast oli Husqvarna mullaga koos nagu labidas.

Nüüd hõljub Võsade haua üle rahulikum
ajavoog. Nende eluvõitlus on lõppenud ja mälestused kaugenevad.

Rannar Susi