Eesti rahvusest vaimulike sotsiaalsed suhted ja kommunikatsioon ühiskonnaga 19. sajandil 2. osa

2.

Jakob Hurda omaaegses suures soosimises Äksis tuleb ennekõike näha oma-küla-poisi-mentaliteeti. Pärast Hurda lahkumist kandideerisid Otepääle sakslase Ludwig Fankhäneli kõrval eestlased Martin Lipp ja Hugo Treffner, kelle suurem osa kirikukonvendi liikmeid vaimulikuks valis. Sellest hoolimata läks osa eestlastest saadikuid saksastunud kodust pärit kandidaati paluma, sest vastuseisu ei olnud vaja oodata mitte koguduse, vaid kui, siis ainult mõnede rahvusradikaalide poolt. Nii saigi Treffneri asemel vaimulikuks Rõuge kutsari poeg Burchard Sperrlingk. Sakala kaastöölisele Müllerile oli Sperrlingk siiski pigem poolsakslane. Eesti rahvusliku liikumise lõhenemine ja juhtfiguuride vaheline konflikt avaldus ka kirikukonventide tasandil.
Koeru kirikutülis oleks eestlased rahuldunud nii poolsaksastunud eestlase Oskar Tombergiga või Heinrich Ferdinand Hoffmanni poja Heinrich Richard Hoffmanniga. Helmes andsid vanemad eestlased koos sakslastega oma toetuse Ernst Behse pojale, kuigi abivaimulikuks samas koguduses oli eestlane Karl Sitzka. Ado Grenzstein pidi 1896. aastal tõdema, et need, kes omal ajal ihu ja hingega eesti rahvusest vaimulikukandidaadi eest võitlesid, peavad tunnistama, et nende esimene eesti rahvusest vaimulik jääb nende viimaseks eesti vaimulikuks. Pärast eesti rahvusest vaimulikku valivad nad iga teise, aga mitte enam eestlast.
Nii toimuski 1902. aastal Rõuges, kus konvent valis pärast Rudolf G. Kallase lahkumist uueks vaimulikuks sakslase Franz Hollmanni, kuigi samas koguduses oli abivaimulikuks ka Jakob Kukk. Või siis veelgi selgemalt 1906. aasta märtsis Otepääl, kus pärast eestlase Sperrlingki surma kandideerisid vabaks jäänud kohale eestlased: Jakob Kukk, Olaf Sild, Karl Sitzka, Jakob Valk ja Harald Põld ning ainult üks sakslane – Friedrich Schie­le. Kirikukonvent valis 14 poolthäälega Schiele.

Tarvastus valiti Mihkel Jürmann ametisse seitsme poolthäälega, ja kuus neist olid mõisnike hääled ning ainult üks eestlasest vallasaadiku hääl. Tallinna Kaarli koguduses palus 1906. aastal üle 200 eestlase kirikukonvendil esimese pihtkonna vaimuliku valimisel kandidaatideks nimetada sakslased Christfried Brasche, Arvid Leopold Brasche ja Walter Weissbergi. Kui mõlemad Brasched paljude pettumuseks kandideerimisest loobusid ja esimese pihtkonna vaimulikuks eestlane Alexander Kapp valiti, pöördus 17 eestlast palvekirjaga Eestimaa konsistooriumi poole valimised tühistada. Johannes Nathan Aunverdt oli 1913. aastal Mihkli-Soontaganas ainus eesti rahvusest kandidaat sakslaste kõrval, aga ka tema polnud talupoegadele meelepärane.
Kui 1880-ndatel hinnati eesti rahvusest vaimulikke kihelkonna kooli- ja kultuurielu silmas pidades suhteliselt kõrgelt, siis uue sajandi alguses oli suhtumine muutunud ning üllatuslikult just Viljandimaal, mille maakogudused olid kõik eestlastega täidetud. Suurimat pahameelt põhjustasid eesti vaimulikud kihelkonnakooli revideerimistega, mille käigus oli õpilastelt nõutud rohkem, kui haridusministeeriumi aineprogrammid ette nägid.
Eesti koguduse ja uue vaimuliku vahelised suhted võisid olla alguses täis vastastikuseid eelarvamusi, kuid muutuda mõne aja pärast südamlikuks. Näiteks kaebasid 1859. aastal Vändra koguduse liikmed ega soovinud vaimulikuks Ernst Sokolowskyt. Hiljem oli aga kogudusel oma kurvastusest raske üle saada, kui Sokolowsky Paldiskisse siirdus. Kui Friedrich Eduard Lezius 1887. aastal Valga-Peetri koguduse vaimulikuks sai, suhtusid eestlased temasse eelarvamusega, kuid kolmeaastase Valgas viibimise järel puhkes Leziuse lahkumisjumalateenistusel üldise kirikupalve ajal rahva seas nutukohin.
Kurvastusega pidid Puhja eesti koguduse liikmed 1891. aasta suvel saatma oma vaimuliku Julius Meyeri teise kogudusse. Karja eesti kogudus leinas sügavalt Reinhold J. Winklerit ja nimetas teda sõna otseses mõttes tõeliseks hingekarjaseks, kes oli kohalikul vaimupõllul teinud rohkem tööd kui kõik teised. Kui Hanila vaimulik Max R. Krause teatas, et ta lahkub, oli eesti kogudus sügavalt kurvastatud ja mures, kust saavad nad endale uue temataolise vaimuliku.

Sangaste-Laatre eesti koguduse enamik võitles tervelt kaks aastat üksikute eestlastest konvendisaadikute protestikampaania vastu ja Albert Hesse toetuseks. Otepää kogudusest saadeti sakslase Friedrich Schiele toetuseks 2215 allkirjaga toetuskiri üldkonsistooriumile. Meelemuutuse elasid üle Võnnu koguduse liikmed, kes olid aastaid pahased eestlasest vaimuliku August Warrese saksasõbralikkuse üle, aga kuuldes Warrese lahkumisest, olid valmis paluma tema kohale jäämist ja paluma, et „haawad, mis wahest teadmatalt oleme löönud saawad töesti paranema“.
(Järgneb.)
Riho Saard