Eestile elatud elu
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Kolumn / Number: 15. märts 2006 Nr 11 /
Nii pealkirjastas Šveitsi ajakirjanik
Andreas Oplatka 2000. aastal ilmunud raamatu, mis valmis vestluste ja
intervjuude põhjal tollal ametisoleva president Lennart Meriga.
Täna saame iseloomustada president Meri elu
ja tegevust nende sõnadega, juba tagasi vaadates ja tema elust kokkuvõtet
tehes. President Lennart Meri kutsuti ajast igavikku 14. märtsi varahommikul.
Sümboolsel moel just emakeelepäeval. Mäletame teda ju eesti keele puhtuse
hoidjana ja emakeele oskusliku ning rikka kasutajana, keele hoidmisele ja
kaitsmisele juhtis ta tähelepanu oma kirjutistes ja kõnedes. Selle eest pälvis
ta aastate eest ka Wiedemanni keeleauhinna.
Presidendi elu oli elatud Eestile väga
mitmel moel. Kirjanikuna eesti rahvustunnet ergutades ja julgustades.
Suurepärase oraatori ja kõnemehena eesti keelt kaunilt ja kujundlikult kõlada
lastes. Diplomaadina (olles ise diplomaadi poeg) Eesti välisteenistust
taasiseseisvumise järel üles ehitades. Esimese okupatsioonijärgse (ja ajaloos üldse teise) Eesti presidendina
selle ameti piirjooni ja pädevust kujundades. Jah, vahel ka selle ameti piire
kompides. Ning loomulikult Eesti riigi ja rahva nime maailmale suurepäraselt ja
efektiivselt tutvustades.
President Meri julges mõelda ja rääkida
Eesti ajaloost looval, sugugi mitte väljakujunenud traditsiooni järgival moel.
Selle eest teenis ta muidugi ka paljude pahameele. Nagu piiride nihutajad ikka.
Nii oli ta raamatus «Hõbevalgem» julge
väitma, et Tallinna ümbruse ja Loode-Eesti elanikkonnast olid saanud kristlased
juba enne sõjalist ristiusustamist. Ütles ta ju sedagi, et 700 aastat orjapõlve
on ajaloomüüt ses mõttes, et 13. sajandi alguse sündmused tõid Eesti ala
euroopalikku õigusruumi, õigusriikide sekka.
President Lennart Meri nägi selgelt
kristliku usu ja kiriku olulist rolli Eesti ühiskonnas ka praegu, mitte üksnes
ajaloos. Veel enam – ta suunas kirikule teinekord väga nõudliku pilgu ja küsis,
miks see ühiskonnas enam ja aktiivsemalt oma õigustatud rolli ei täida. Tema
sõnum jääb meilt küsima, nõudlikult julgustama ka täna ja homme.
Igavene rahu anna talle, Issand, ja igavene
valgus paistku talle lõpmata!
