Eestlane ja eestlus
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 23. veebruar 2005 Nr 8/9 /
Eesti Vabariigi iseseisvuspäev on sümbolina jätkuvalt tugeva tähendusega eestlaseksolemise mõtestamises. Eesti lühikese päriselt iseseisvaks olemise aja tõttu on see ka mingis mõttes eripärane.
Paljudes riikides ja paljude rahvaste seas pole iseseisvuspäev sugugi mitte esmase tähtsusega rahvusliku identiteedi märgiks.
1918. aastal väljakuulutatud Eesti Vabariik on mitme põlvkonna jaoks olnud eestlaseksolemise kõrgeim väljendus ja tipp. Ometigi – teame, et enamiku 1918. aastale järgnenud ajast polnud me reaalsuses iseseisev riik ning rahvas. 24. veebruar ning paarikümne aasta pikkune esimene iseseisvusaeg olid pigem sümboliks, tihti idealiseeritud sümboliks, mis toitis võõrokupatsioonide all elanud eesti rahva lootust ning ootust paremale tulevikule.
Tuleb tõdeda, et täna ei tarvitse taas olemasolev omariiklus sugugi ega kuidagiviisi olla eestluse toitjaks sel moel kui okupatsiooniajal.
Eestlus ja eestlaseksolemine on ajas kindlasti muutunud. Globaliseeruvas ja tempokalt muutuvas maailmas pole inimestel nende mõistete üle tihtilugu üldse aega mõelda.
Eestluse keskmes on tema teadliku ajaloo vältel tugevalt seisnud vastandumised. 19. sajandi teisest poolest kuni 20. sajandi keskpaiga lähedale oli vastandumine suunatud saksa, täpsemalt baltisaksa kultuuri vastu hoolimata sellest, et baltisaksa päritolu pastorid ja kirjamehed seisid eestikeelse kirjakultuuri alguse juures. Tänavu riikliku elutööpreemia saava ajaloodoktor Ea Janseni hinnangul olid kohalikud baltisaksa valgustatud estofiilid koguni eesti rahvuse ämmaemandaks.
Siiski – enam kui sajandi vältel on eestlasliku ajalookontseptsiooni keskmes jõuliselt seisnud rahvusromantiline 700 aasta pikkuse saksa orjapõlve ning sellest vabanemise püüete vastuolu teooria.
Nõukogude okupatsiooni aastatel aga kujunes eestluse mootoriks tihti vastandus ida poolt tulnud kultuuri ja arusaamadega, kuigi loomulikult ka kogu nõukogulikkusega sõna kõige laiemas tähenduses.
Kas tänane eestlus on nõrgenenud ja hajunud seetõttu, et temas puudub jõuline vastandumine kellegi või millegagi? Või pole see, mida eestluseks ja eestlaseksolemiseks nimetame, sugugi nõrgenenud?
Järsku on eestlus omandanud hoopis uue ja avatuma vormi, mis ei vaja rahvusromantilist mütoloogiat. Võta sa kinni!
Üks on aga kindel – eestlust tema (ka religioosselt) erinevais vormides jätkub maailmas täpselt sama kaua, kuni jätkub (võib-olla mitte üldse eestlaste loodud) eestikeelset kirjalikku kultuuri. Ja muidugi senikaua, kuni kõneldakse eesti keeles.
Tauno Teder
