Eetikaõpetus ilma Jumalata

Eelmisel nädalal protestis TÜ praktilise filosoofia korraline professor Margit Sutrop Postimehes arvamusartikliga «Religioonil pole eetikale monopoli» kavandatava kohustusliku religiooniõpetuse vastu.
Sutrop väidab, et tal pole midagi religiooniõpetuse vastu, ja ütleb, et lastele peaks õpetatama religiooni ajalugu, Piiblit ja maailma religioone. Teda pahandab aga see, et religiooniõpetuse üheks osaks on planeeritud eetikaõpetus ning eetikaõpetusest on tehtud «religiooniõpetuse lipulaev». Ta leiab, et kristlik eetika on vaid pisike osa eetikast ning on väga suur vahe, kas eetikat käsitletakse religiooniõpetuse või filosoofiatunnis. Viimases peavad õpilased ise mõtlema ja arutlema ning moraalinormid kujunevad mõistuslikult lähtudes vastastikusest kokkuleppest ja huvist, kristlik eetika aga põhjendab kõike Jumala tahtega. Sutrop leiab, et eetikat peaks õpetama filosoofiatunnis ja filosoofiline eetika on religioonist sõltumatu. Sutrop teeb lõpetuseks ettepaneku jätta lastele valik religiooniõpetuse ja filosoofilise (seega siis jumalatu) eetika vahel.
Ma ei suuda mõista, kuidas filosoofiline eetika saab anda teadmisi religiooni ajaloost, Piiblist ja maailma religioonidest, mida Sutrop igati vajalikuks pidas. Teiseks on küsimus, millise aine osa on eetika, vaid formaalne küsimus (kui sisu ei muutu, kas siis on vahet, millise aine hõlma all seda õpetatakse), millest järeldan, et põhjus peab olema sisuline. On selge, et eetikaõpetus religiooniõpetuse osana ei saa koosneda vaid religioossest eetikast, kuid samavõrd on absurdne mõelda, et lapsed peaksid õppima sellist eetikat, kus kogu lähenemine, seletus ja arutlusviis välistavad vähimagi viite usule ja Jumalale.
Eetika ei ole minu akadeemiline uurimisvaldkond, kuid niipalju võib liialdusteta öelda, et suures osas on religioosne eetika olnud kaasaegsete eetikakäsitluste aluseks ning ka tänapäeval on palju eetikaalaseid teemasid, mida ei saa adekvaatselt käsitleda religioosse eetikata. Näiteks sellistes küsimustes nagu abort, eutanaasia, surmanuhtlus, homoseksualism, keskkonnaeetika ja sugudevaheline võrdsus on see võimatu. Olulisimad praktilise eetika küsimused on selgelt seotud religioossete traditsioonide ja kultuuriga. Kõige ilmekamaks näiteks on islamimaad, kus eetikaalaseid küsimusi on võimatu näha lahus religioonist.
Olen nõus Sutropiga, et eetikaõpetus peaks olema kõrgel tasemel ja seda peaks tõesti õpetama inimesed, kes on õppinud nii eetikat kui ka filosoofiat. Kuid ma ei ole kuulnud veenvaid ja õigustavaid argumente sellest, miks tänapäeva lapsele ei tohi eetikaõpetuses üldse rääkida kristlikust eetikast.
Ka on arusaamatu, miks peab sundima lapsi valima religiooni- ja eetikaõpetuse vahel, kuna Sutropi väitel saab religiooniõpetusest usuline mõjutamine just siis, kui ka eetikaõpetus on selle osa. Teadmisi vajaksid lapsed aga mõlemast. Et religiooniõpetus pole usuõpetus (st ei lähtu vaid ühest kitsast vaatenurgast), siis on selles osas laste lubamatu mõjutamine välistatud. Kui aga eetikaõpetus süstemaatiliselt välistab aine üheks aluseks ja tänapäevaseks osaks oleva kristliku eetika, siis see on küll laste lubamatu mõjutamine.
Alar Kilp