Elu kui palverännak

Sügisesse suubumine on minu jaoks alati kuidagi sisekaemuslik, sundides tegema mingeid alateadlikke kokkuvõtteid möödunud aastast. Tõsi, suur osa aastast on veel ees, kuid mingi hingeline raugemine algab siiski mu meelest kusagil looduse kollakate varjundite tekkimise piirimail.
Minu selle aasta senist tagasivaadet võib kokkuvõtvalt nimetada üheainsa sõnaga: palverännak. Nõnda, nagu see mul algas apostel Pauluse jälgedes Maltal, jätkus neitsi Maar­ja jälgedes Prantsusmaal ning päädis nüüd, suve lõpul, täiesti loogilise kulminatsiooniga Wittenbergi lossikirikus.
Tõsi, kõik need igaüks omamoodi pühadust kandvad seiklused on algselt alati olnud seotud millegi täiesti argise ning maisega. Kõik, mis on juhtunud, on lihtsalt juhtunud ilma minu enda poolt ette sätitud vaimuliku sihtmärgita. Tundub hoopis, et olen pigem ise olnud sihtmärk – keegi, kes on mingil põhjusel sattunud erinevate tähendusrikaste momentide osaks. Mine võta nüüd kinni, kas juhuslikult või kellegi juhtimisel.
Kui me sõpradega augustis Hamburgi puhkusereisile sõitsime, ei olnud meil lõpuni kindlaid plaane, kus kohapeal viibides täpsemalt ringi sõita või mida teha. Nii panime õhtul järgmise päeva tegevuse üldjoontes paika ning lasime end lihtsalt juhustel juhtida.
Täpselt samamoodi läks ka Wittenbergiga. Kuna üks meist tuli kohale lennukiga ja pisut hiljem, sõitsime talle Berliini lennujaama vastu. Nõnda otsustasime siduda vajaliku meeldivaga ning sõitsime päev varem Wittenbergi, et järgmisel päeval oleks vähem sõita ning et mina saaksin lõpuks meie kirikuisa hingust vahetumalt kogeda.
Wittenbergi kesklinn oligi umbes selline, nagu olin teda oma vaimusilmas kujutlenud: väike, hubane ning mingi omamoodi auraga. Ja kui me olime käinud kuulsast teeside uksest järelejäänud osa silitamas ning kui olin pannud käe Martin Lutheri hauaplaadile ja kui kohe seejärel hakkas orel mängima, siis lahmasid järsku täiesti kontrollimatud pisarad mu silmist. Ma ei suuda seletada, mis see oli – lihtsalt tundsin mingit kogu maailma võitvat liigutust ning ülevust. Tundsin, et see on justkui minu usu kinnitus, minu palverännaku järgmine ja väga oluline punkt.
Olime just jõudnud linna keskväljakule, kui märkasin silti, millelt lugesin, et 15 minuti pärast algab ingliskeelne teenistus sealsamas lossikirikus. Siis olin juba täiesti kindel, et selliseid juhuseid ei saa elus olla, ning kihutasin läbi õhtuse leitsaku tagasi pühakotta. Raske on kirjeldada tunnet, mida kogeb üks luterlane, kui ta laulab Wittenbergi lossikirikus „Üks kindel linn ja varjupaik“. Jätan siis parem kirjeldamata, kuid see tunne pulbitseb südames siiani ning ilmselt kannan seda emotsiooni endaga elu lõpuni kaasas.
Pärast teenistust läksin teenistuse pidanud USA pastori juurde ja tutvustasin ennast. See oli üks järjekordne tore kohtumine maailma mingis ootamatus paigas inimeste vahel, keda seob midagi väga sügavat. Emotsionaalne vestlus, mõtete ning hinge jagamine ja ühtekuuluvustunne andis veel kord olemisele kergust ning uut hingamist.
Samasugust kergust ning uut hingamist kogesime seigeldes koos lapsepõlvesõpradega, kellest mõnega polnud kohtunud aastaid. Kasvõi Elbe kaldal istudes lobisedes, naerdes ning tundes kummastust, kuidas meist on saanud suured inimesed, kellest igal oma elu, ja samas tundes rõõmu, et me pole mingis mõttes üldse muutunud ning et aastaid võib mööda minna kümneid, aga kokku saades on kõik ikka endine.
Viimasel õhtul otsustasime minna välja sööma, et veel kord koos olla ning nautida troopilist Saksamaad ja häid inimesi. Tundide viisi parimat ajaveetmist pidi viimaks paratamatult lõppema restorani sulgemisaja lähenedes. Sume ning kottpime augustiöö oli juba laskunud Elbe jõele, kui end minema asutasime.
Siis aga saabus restorani omanik ja tõi meile lauda täpselt samad joogid, millega olime just lõpetanud, ja teatas, et see on maja kulul. Olime hetkeks üllatusest tummad ning küsisime lõpuks, millest selline žest. „Maailmas on vähe selliseid inimesi, kes on selle maailma jaoks liiga head!“ ütles ta naeratades ja lahkus.
Praegu viibime looduse kollakate varjundite tekkimise piirimail ning hing on aasta jooksul küpsenud viljadest mahlane. Aasta veel kestab ja küllap kestab ka palverännak. Kuid rahustav ning turvaline on tõdeda, kui palju on meie ümber kõike seda, mis ei muutu isegi siis, kui muutuvad varjundid. Kui palju on kõike seda, mis meid seob ning ühendab nii sajandite valguses kui ka täna ja siin. Ja see lihtsalt ei saa olla juhus.

 

 

 

 

Anna-Liisa Vaher,
kolumnist