Elu uksed

Betti Alver teadis, kuidas elatakse ühisköögiga korteris. Muist uksi selles pannakse alati kinni, muist peavad olema avatud. Põhimõtet «avatud uksed» tähenduses ’kodu on lahti – enamasti sünnipäevadel – kõigile’ ta aga ei pooldanud. Selle kohta on arvukalt tõendeid.

August Kitzbergi surma järel 1927 kirjutas Gustav Suits mõnikümmend nukker-siirast rida, milles ta tunnistab tänulikult, kuidas Kitzberg 20. sajandi algul «avas siis seltskonnavõõrale gümnaasiumi õpilasele täieliku hea tahtega oma kodu ukse». See kodu oli üürikorter Riia tänavas, kus Suits polnud sugugi ainus koolipoisist külaline.
Samas polnud see Tartus ainuke kodu, kus noort Gustav Suitsu ei käsitatud kutsumata võõrana. Talle oli lahti ka Aino ja Oskar Kallase elamine, sest seal pakuti talle korralikku lõunat. See kuulub juba Suitsu hilisemasse elulukku, et ta ise võis ukse seestpoolt kinni jätta. Korduv värss «Kinni löödud elu uksed» luuletuses «Sapine kuu» (kirjutatud ehk Esimese maailmasõja esimesel talvel) on seega mitmetähenduslik.
Kuidas lüüakse ust lahti jalaga, seda nägin ma esimest korda Moskvas vastu talve 1978. Ust jalaga lahti lööma võib tähendada ka, et ’hoidke eest, siin tuleb mees, keda ei pea kinni miski’. Mulle oli määratud kohtumine tookordse nimega NSVL TA Gorki-nimelisse Maailmakirjanduse Instituuti, määrajaks nimekas tekstoloog ja minu vanem kolleeg ning hea sõber, hilisem professor Andrei Grišunin.
Ta töötas vene klassikalise kirjanduse sektoris ja selle ukse ees me kokku saimegi – tema, filoloogiadoktor Ulrich Focht ning mina. Lederiiniga polsterdatud uks millegipärast ei avanenud ja Focht, sakslase ning tsirkuseartisti poeg, andis sellele jalaga. Mitte põlvega, vaid saapaga. Mulle tundus, et ta teeb uksele haiget. Uks läks lahti ja Focht märkis naerdes, et kui ei saa käega, siis jalaga ikka saab.
Too naerune jalalöök meenub mulle alati, kui näen ühes Tartu söögimajas, kuidas kelnerid viivad musti nõusid köögiruumi, mille uksed pole kunagi riivis. Nad annavad uksele jalaga ja kuna sel pole allpool plekist kaitset, on värv hoopide kohal üsna kulunud. Kelnerid löövad ust siis, kui neil on käed kinni kas mustade nõude või uute toitudega ma ei tea mitmel taldrikul. On neil käed vabad, lükatakse uks eest niisama (ühes teises söögimajas seda probleemi ei ole, sest köögil polegi ust).
Üheks märksõnaks oleviku Eestis on «avatud ühiskond». Seda pole kordagi korralikult lahti kirjutatud, ent tohiks olla selge, et avatud ühiskonnas ei saa suletud uste probleem olla marginaalne. Ta polegi seda, kuid väga vaieldav on tema lahendamine. Kõige üldisemal kujul võiks küsida, kui avar on oma riigis meie kaasarääkimisvõime ja kust algab see piir, mille taga tuleb olla vait. See küsimus pole põrmugi täiesti abstraktne või väga umbmäärane. Vastus talle algab selgusest näiteks selles, mis on võõras mure.
’Võõras mure’ tähendab sedagi, et ’pole minu asi’. Kui uks sinu ees on kinni, ehkki võiks olla lahti, siis ei saa öelda, et «pole minu asi». Postkontor, mis suletakse jäädavalt, on minu asi, sest pole loomulik, kui ühiskonnale ei lähe korda, kui palju ma ajast maha jään. Ja ilma postita tähenduses ’toimiv kommunikatsioon’ ma jään ajast maha. Miks tahab üks osa tänapäevasest ühiskonnast, et enamik meist hilineks?
Rohkem kui tehnoloogiline on see probleem moraalne ehk kõlbeline ja sünnislik. Sõna «sünnis» kasutatakse kaasaegses eesti keeles väga harva, millest on kahju. Üks vasteid talle võiks olla «sobiv». Niisiis – «kas nii sobib?». Ust jalaga lahti lüüa minu arvates ei sobi ja ma pole kunagi näinud, et nõnda oleks avatud ust pühakotta. Tõenäoliselt on see mõeldamatu.
Ometi on tõsi, et ukse avamist tuleb õpetada, sest miski ei tarvitse olla enesestmõistetav – ei uks ise, ei võti, ei luuavars ukse ees ega inimene ukse taga. Õpetada on tarvis nii teed läveni kui ka teeotsa. Kogesin seda uuesti läinud suvel, mil meid oli kutsutud vaatama Maarja ja Jaan Unduski elamist Hiiumaal Kassaris, Ellen Niidu ja Jaan Krossi maakodu kõrval. Koht oli võõras ning seda andis otsida.
Kirjutan neist asjust äratundmises, et meil on ühiskonna avatus ja inimeste suletus justkui sassis. Ma ei mõtle privaatsust, mõtlen seda, kui inimene on kinni. See ei saa olla võõras mure, sest ühiskond ei saa koosneda ainult võõrastest.
Jah, ukse sa võid avada ka jalaga. Inimest sa nõnda lahti ei tee.

Peeter Olesk