Eluandja jälgedes

„Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks. Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa. Nüüd on mu hing ehmunud. Ja mida ma ütlen? Kas ma pean ütlema: Isa, päästa mind sellest tunnist? Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi. Isa, kirgasta oma nime!“ Siis tuli hääl taevast: „Ma olen kirgastanud ja kirgastan veel.“ Rahvahulk, kes seisis ja kuulis, arvas, et kõu müristas; aga teised ütlesid: „Ingel rääkis temaga.“ Jeesus kostis: „See hääl ei sündinud minu, vaid teie pärast. Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst.“ Jh 12: 25–31

Eluinstinkt on ilmselt kõige tugevam instinktidest, mis inimesel olemas. Hoolimata sellest, et näiteks meie armas Eestimaa on enesetappude poolest maailmas kindlalt esiotsas. Millest siis Jeesus meile räägib? Kas on tema arvates tähtsamaid asju kui see, mida inimene üldiselt eluks peab, mille nimel pingutab ja vaeva näeb? Ei, me ei pea maailma hülgama ja kuidas see olekski võimalik! Elu ise on suur kingitus, mille eest peab hoolitsema. Oluline on, et meie elu juurde kuuluks ka vertikaalmõõde. See „ma tõstan oma silmad mägede poole“ aitab näha igapäevaelu ja selle väljakutseid suuremas ja sügavamas seoses. Kui Jeesus räägib „elu vihkamisest“, siis tuletab ta meelde, et elu peamine õppetund seisneb selles, et me suudaksime vahet teha mööduva ja igavese vahel. 

Võib-olla on see kõige raskem elu piirsituatsioonis. Siis, kui peame Jeesuse kombel õhkama: psalmisti sõnadega „Nüüd on mu hing heidutatud“. Nüüd on nii, et mind ei saa aidata ei senine elukogemus ega tehnoloogia võidukäik, vaid usaldus, et kõigest hoolimata sünnib sel silmapilgul Jumala tahe. 

Erich Fromm arutleb selle üle, mida me inimestena saame üksteisele anda ja mida tähendab elada päriselt: „Mida annab üks inimene teisele? Ta annab midagi iseendast, kõige kallima, mis tal on – ta annab midagi oma elust. See ei tähenda tingimata, et ta oma elu teise eest peaks ohverdama, vaid et ta annab midagi, mis tema elab. Ta annab midagi oma rõõmust ja huvist, mõistmisest ja teadmisest, oma heameelest ja kurbusest. Seeläbi kasvatab ta andmise rõõmu nii teises kui iseendas.“ Jeesus ütleb: „Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa.“ Ohver ei tähenda eeskätt surmaminekut. See on revolutsionääride tee. Tee, mis giljotineerib oma vaenlased ja satub viimaks ise giljotiini alla. Jeesus kutsub meid võitma hirmu ajutise ees, sest see pole kõik. Ta on astunud oma saatuse tundi ja siin ei ole tagasi vaatamist, sest Isa vaatab pealt. Ja mis veelgi olulisem: Isa tahe ja Poja tahe on üks – vabastada maailm kurjuse võimu käest nii, et jõuaks kätte aeg, kus kõik saab uueks. Nii, et „endine ei tule meeldegi“.

Pole juhus, et Uues Testamendis esineb ohvri mõiste üsna vähe. Uues lepingus, mida Jeesuse läbi inimesega sõlmiti, pole ohver enam vajalik. Jumal ise käib inimesega kaasas tema teedel. Jumal on Immanuel. Jumal on jälle lähedal. Luukas julgeb öelda, et ta on teinud endale eluaseme meie sees. Juba Vana Lepingu prohvetid kuulutasid, et Jumal ei soovi ohvreid, sest sellega püütakse sageli varjata, et ohvri tooja süda ei ole tegelikult pöördunud ega igatsenud kõike üksnes Jumalalt. Sellise ohverdaja silmad ei „vaata üles“, vaid püüavad pingsalt silmata, kuidas selles reaalsuses paremini sadulas püsida. Jeesus tahab avada inimeste silmad, et nad näeksid tõelisust sellisena, nagu see on. 

Selles maailmas, kus tihti peavad pidu hoopis vihkamine ja surm, pole muud valikut kui julgeda otsustada Jumala kasuks. Ainult nii saab vabaneda illusioonidest ja pettepiltidest, mille oleme endast ise loonud ja mida jälgides saame hukka, sest see ei ole meist. Enesega sõbraks saamata ei saa olla ka Jumala sõber. Nii juhtub siis, et justkui armastades iseennast tegelikult kaugenetakse endast ja loojast. Ennast tundmata oleme heidetud selle maailma uskumuste süsteemi ja selle järgi siis ka elame. Nimetame seda eluks. Nimetame seda reaalsuseks. Usume, et olemegi need, kelleks ennast peame, aga see kujutlus on ekslik. Elu, mis piirdub nähtavaga, kaob kord jäljetult. Jeesus kuulutab, et saab teisiti. Inimene ei pea ennast painutama ajastu diktaadile, vaid tal on võimalus „lennelda priiks“, nagu laulis hiljuti igavikku lahkunud Riho Sibul.

Raskedki ajad kutsuvad meid otsustavalt kurjusele vastu seisma oma südames ja leidma teid, kuidas teenida kaasinimesi ja kuidas muutuda usus kindlamaks, nii et kõiges näha Jumala ligiolu. Üks araabia kristlane on seda väljendanud nii: „Tõeline Jumala inimene istub oma kaasinimestega koos … ja ärkab ja sööb ja magab ja abiellub ja ostab ja müüb ja annab ja võtab …, aga ometi ei unusta Jumalat iialgi, mitte ainsakski hetkeks.“

 

 

 

 

Urmas Nagel,

Räpina koguduse õpetaja