Eestis on ligikaudu pool tuhat kirikukella, ilus ja erakordne osa meie kiriku- ja kunstiajaloolisest pärandist.

Näitus «Kirikukellad Eestis 2007» sai üles Niguliste kirikus mais 2007 ja on avatud jõuludeni. Väljapaneku 13 kella pärinevad kogudustest, muuseumidest ja erakogudest ning esitavad läbilõike meie kirikukellade ajaloost alates keskajast kuni 20. sajandini.

Näituse koostaja on kunstiajaloolane Juhan Kilumets.

Millest sündis näituse idee?

Sündis Niguliste muuseumi direktori Tarmo Saareti peas, tema kutsus mind näitust ette valmistama ja üles panema. Seadsime endale tingimuse, et eksponeeritaks vähemalt kümme kella, muidu polnukski mõtet, ja et vaataja saaks eksponaate käega katsuda. Kellameistri töö üks tuntav osa selgub sõrmeotste ja peo puudutusest. Pronks on soe metall.

Kuidas kellad Su teele sattusid?

Kirikukellad on mu armastus ja hobi. Pärast päevatööd, mis tähendab ju enda jaotamist nii meeldivate kui ebameeldivate asjade vahel, rahunen ja hakkan tegelema hobiga – kelladega. Kirikuajaloos kannavad kellad palju olulist informatsiooni, samas väga mitme kiriku kelli on üsna vähe uuritud. Asjatundjaid pole eriti olnud.

Meenub mulje suuremast ringsõidust mööda kirikuid: kui palju lõhkisi, hooldamata, lindude poolt rikutud kelli! On kirikuid, kus kellalööja ülal tornis peaaegu ei käigi, haarab vaid nöörist, ja kostab kella hääl, aga mis ülal toimub, ei teata juba aastaid…

Muinsuskaitsetööd tehes lihtsalt pidin sellest lõigust kinni haarama. Siis juba sain ühendust saksa kellauurijatega, järgnesid konverentsid ja arusaamine, et kellateadus on väga avar ja huvitav valdkond.

Millised kellad Sulle kõige huvitavamad või lähedasemad tunduvad?

Minu kirg on keskaeg, siis kujunes ka välja kella ideaalvorm. Eriti huvitavad kuni 16. sajandi lõpuni valatud kellad. Neid on Eestis umbes 15, näitusele õnnestus tuua viis. Vanim Eestis töötav kirikukell asub Risti kirikus, näitusel teda ei ole, ta teeb kirikus oma tööd.

Näituse järel tuleb osa kelli üles oma torni tagasi viia?

Just nii, et nad saaksid jätkata oma tähtsat tööd. Suuremad kellad kaaluvad üle 300 kg, kitsasse torni tõstmine või sealt alla toomine on tõsine töö.

Osa on tublid vanurid, mis jäävad eksponaatidena allapoole, et neid uurida ja imetleda saaks, nagu näiteks Pühavaimu kiriku 2002. aastal tules purunenud kell.

Näitus loob alati võimalusi uutele seostele, avastustele ja ootamatutele kohtumistele. Kas kellanäitus on Sulle midagi uut avanud?

On. Vene kellauurijad Moskva kremlist, kus nad peavad väikest kellamuuseumi, võtsid ühendust ja tulid kohale. Tõelised huvilised, nad teavad peast kõiki Venemaal tegutsenud valukodasid, kus kelli valati, kellameistreid, paljude kellade rännulugu. Vastasid mitmele küsimusele, milles seni kõhklesin, otsekohe. Aga said meie näituselt ka vastuseid oma probleemidele. See oli üks näide, aga näitus kui uute kohtumiste võimalus on ju veel avatud, valmimas on näituse kataloog, mis samuti võib tulevikus õigete inimesteni jõuda.

Juune Holvandus