Eriefektide pillerkaar

Eesti kinodes ringleb uus piiblilool põhinev film «Exodus: jumalad ja kuningad». Lavastaja Ridley Scott, peaosades Christian Bale ja Joel Edgerton.

Filmi levitajad tutvustavad teost kui eepilist seninägematute eriefektidega seiklusfilmi mehest, kes julgeb vastu hakata tervele impeeriumile ehk lugu trotslikust juhist Moosesest (Christian Bale), kes hakkab vastu oma kasuvennale, Egiptuse vaaraole Ramsesele (Joel Edgerton), viies heebrealastest orjad teekonnale, eemale Egiptusest ja seda tabavatest surmavatest nuhtlustest.

Religioosne tüvitekst
Film loodi Piibli teise Moosese raamatu ehk religioosse tüviteksti põhjal, mis on oluline nii kristlastele, juutidele kui ka muslimitele. Sihtgrupiks pole kindlasti mitte üksnes usust või piibliloost huvitatud, vaid kõik, kellele meeldivad üliefektsed minevikuhõngulised lood, mis on põnevad ja natuke ehk ka muinasjutulised. Huvilisi jätkus, vähemasti laupäevaõhtune kinosaal Tartu Cinamonis oli pea viimse kohani välja müüdud, järjekorras seistes oli hirm, kas ikka mahun saali.
Kaks ja pool tundi möödusid märkamatult. Mängu ilu oli nauditav ja isegi istudes võttis põlved nõrgaks suurel ekraanil suures plaanis vaadatav: jalustrabavad kõrbevaated, Vana-Egiptuse arhitektuuri ilu, Egiptuse sõjavankrite auparaadid ja pompöössed lahingu­stseenid. Kui järele mõelda, siis see oligi põhiline, mille pärast tasus filmi vaatama minna.
Lugu ise on üsna üheplaaniline, põhinedes enam-vähem piibliainesel, detailides on filmi stsenarist kasutanud loomingulist vabadust, mis on iseenesestmõistetav, pole ju tegu uurimusliku dokumentaalfilmiga, mis püüaks võimalikult tekstilähedaselt sündmusi vaatajani tuua, vaid ajaloolise eepilise mängufilmiga.

Pinev suhtelugu
Põhiliinina jookseb läbi filmi Moosese ja tema kasuvenna, vaarao poja Ramsese pinev suhtelugu, mida pühakirjast ei leia. Vaatajate silme ees rullub lahti vendade kooskasvamisarmastus ja konkurents, mis seguneb jumalikkuse teemaga. Ühelt poolt vaarao kui maapealseks jumalaks kuulutatu ja teisalt Mooses kui heebrealaste jumala Jahve saadik.
Toimub huvitav tegevuslik dialoog selle üle, kes siis ikkagi on õige Jumal. Esmasündinute surm on viimaseks piisaks karikas ja Ramses maise jumalana murdub. Valu taandab jumalaks kuulutatu inimeseks.
Filmi kõige huvitavamaks stseeniks oli minu jaoks põleva põõsa loo tõlgendus: üllatav ja sedavõrd mõjus, et ei tahaks seda rohkem avada, et neilt lugejatelt, kes filmi pole veel näinud, avastamisrõõmu mitte ära võtta. Eks oleme Jumala ees tõesti üksnes põrm ja kas saaks seda veel paremini visualiseerida.

Egiptuse nuhtlused
Väga õnnestunult kujutati kümmet Egiptuse nuhtlust. Kui religioosse harimatuse tõttu kipuvad Eesti kultuuriruumist piibellikud motiivid järjest enam kaduma, siis need, kes seda filmi on näinud, teavad une pealt, mida endast kujutavad niinimetatud Egiptuse nuhtlused.
Kahtlen, kas oleks paremini võimalik seda hävingut, häda, kimbatust ja valu edasi anda, mis egiptlasi piibliloo alusel tabas: päikeseloojangul punetav Niiluse verine vesi, vaarao magavat imekaunist abikaasat katvad konnad, parmud, paised, surevad kariloomad, rahe ja parvedena kõike elavat hävitavad rohutirtsud. Punktiks hävingule üle Egiptuse hiiliv vari, mis kuulutas egiptlastele esmasündinute surma ja Iisraelile pääsemist.
Hästi on filmis tabatud vanatestamentlikku Jumala ja inimese vahetut suhtlust, pole eraldavaid müüre ega vahevaipa, pole raskusi ja ületamatusi. Mees seisab Jumala ees, kuulab ja vaidleb, nõustub ja ei nõustu. Näitena võiks tuua stseeni, kus Mooses toksib Siinai mäel 10 käsku kivitahvlitele ja samal ajal vestleb lapseks kehastunud Jumalaga, kes joob ringi jalutades ülima rahulolu ja enesestmõistetavusega teed.

Erinevatel kallastel
Filmi kulminatsiooniks võiks pidada Punasest merest läbiminekut. Pinge tõuseb haripunkti koos hiiglasliku lainega, mis päästab Iisraeli hõimud ja hävitab Egiptuse sõjavankrid ning ka kasuvendade rivaliteet lõpeb erinevatel kallastel, mõlemad jäävad olulisteks juhtideks, alanev vesi lahutab nii koosolemise kui ka teineteise hävitamise võimaluse.
Kokkuvõttes võiks olla tänulik Hollywoodi miljonitele, sest ühelgi kirikul poleks sellist ressurssi, et religioosselt olulist lugu nii efektirikkalt ekraniseerida. Teisalt sisaldab film piisavalt vaba tõlgendust ja neile, kes originaali ei tunne, võib tõlgendus saada nii-öelda originaaliks ehk hakata iseseisvat elu elama.
Siiski jääb lootus, et leidub ka neid vaatajaid, kellele filmielamus saab tõukeks, et avada tolmukihi alla mattunud pühakiri ja lugeda, mis seisab originaaltekstis.
Kätlin Liimets