Eristamise kunst ja kirikukäsiraamatu eelnõu tulevik

Et teise artikli vahendusel on minu suhu sattunud ränka süüdistust väljendavad sõnad ja minu mõtteid on muudetud, võlgnen lühikese selgituse.

Õpetuskomisjoni sekretärina kirjutasin artikli «Evangeelium – kiriku elav kese ja alus» (EK nr 1, 2008). Sellele reageeris kirikukäsiraamatu (KK) eelnõu üks koostajatest («Kas kirikukäsiraamat on evangeeliumi ära kaotanud?», EK nr 2, 2008). Et teise artikli vahendusel on minu suhu sattunud ränka süüdistust väljendavad sõnad ja minu mõtteid on muudetud, võlgnen lühikese selgituse.
Ma ei ole ütelnud, et «kirikukäsiraamat on evangeeliumi ära kaotanud» ega ka, et «KK koostajad näeksid kirikut või vaimulikku ametit mingi omaette suurusena, lahus Kristusest ja Jumala sõnast».
Kui samastada objektiivsus ja objektivism, paistavad kõik teistsugused kirikliku enesemõistmise viisid ühtmoodi ja eristamatult subjektivismina. Ka evangeelse keskteega ühenduses, mille jaoks objektiivsus ja subjektiivsus on sisimalt seotud, kehtib siis: «Põder… mängib … Kristuse ja evangeeliumi meelega kiriku, vaimuliku ameti ja sakramentide vastu välja, nagu oleks tegemist üksteisest lahus seisvate asjadega.»
Ja Lutheri mõtlemisele iseloomulik objektiivsus on jäiga must-valge skeemi jaoks objektivism. (Et Lutherile on iseloomulik ka subjektiivsus, «Jumal ja usk – need kaks kuuluvad kokku!», võiks dualistliku skeemi kohaselt pidada teda sama hästi subjektivistiks.) Lutheri järgi on teoloogia aga just õige eristamise kunst, mille sisulise kriteeriumi sõnastab õigeksmõistuõpetus – «artikkel, millega kirik seisab ja langeb».
Mis tagajärjed on objektiivsuse ja objektivismi samastamisel? Esiteks, kaob kriteerium, mille abil eristada KK eelnõus asju, mis kallutavad seda praegu objektivistliku äärmuse poole. Eelnõu kallutatus lihtsalt ei ole nähtav. Teiseks, muututakse enesekeskseks, sest ei suudeta konstruktiivselt suhestuda endast erinevate kiriklike enesemõistmise viisidega. Ka mitmeti lähedases positsioonis näeb objektivism ikkagi vaid subjektivismi, millele ütelda «ei!». Puudub vahend dialoogiks ja teiste positsioonide sisuliseks integreerimiseks.
Kui sisuline kõnelus on võimatu, siis kuidas lõpetada objektivistlikust vaatepunktist «ebakindlus ja segadus liturgia küsimustes»? Teiste positsioonide ametliku marginaliseerimisega. Viimasele peaks aitama kaasa eelnõu koostamise vormilistele asjaoludele viidates mulje loomine, et selle mitteheakskiitmine on ki-riklikult vastutustundetu.
Sisuliste kaalutluste ülimuslikkuse jaatamine on see, mida vaimulikud on ametivandes tõotanud. KK eelnõu saavad praegu vastutustundlikult kiita heaks üksnes need, kes on nõus objektiivsuse ja objektivismi samastamisega ega näe seega eelnõu sisuliselt kallutavaid momente. Vaid siis näib, et normatiivset staatust saades ei kalluta see meie kirikut objektivistliku äärmuse poole.
Millisele alternatiivile viitas esimene artikkel tegelikult? Vaimulike konverents võiks soovitada, et piiskoplik nõukogu annaks loa nii vana agenda kui ka KK eelnõu kasutamiseks ning laseks viimase esialgsel, säästlikul kujul trükkida. Sellega oleks selge, et eelmisel aastal tervikliku raamatu kuju saanud suur tööprotsess on jõudnud esialgse lõpuni ning kõik kaasatöötanud, eesotsas liturgiakomisjoniga, väärivad kogu meie kiriku siirast tänu.
Ühtlasi märgiks nõrgem juriidiline staatus, et töö ei ole veel lõppenud. Väljaandmisest üle jäävat raha võiks emotsioonide vaibudes kasutada eelnõu terviku sisuliseks analüüsiks ja töötlemiseks nii, et sellest saaks tulevikus kogu kiriku ühine käsiraamat.

Thomas-Andreas Põder,
õpetuskomisjoni sekretär