Jumalateenistusest ja selle uuendamisest

Eesti Kirikus on seoses uue kirikukäsiraamatu valmimisega kirjutatud mitmeid arvamusi jumalateenistuse uuendusest. Ühed on selle poolt, teised vastu.

Liitsõna jumalateenistus vihjab sellele, et seal tegeldakse Jumala teenimisega. Selline termin võib olla eksitav, sest tegu on kahepoolse kommunikatsiooniprotsessiga. Esmalt kõnetab Jumal meid ja annab meile seda, mida oma eluks vajame.
Teisest küljest pöördume meie Jumala poole ja anname temale tänu selle eest, mida oleme saanud. Jumalateenistust võib mõista seega kui Jumala kingitust inimestele, kus ta tuleb SÕNA ja SAKRAMENDI (armulaua) läbi inimeste juurde. Need kaks moodustavad jumalateenistuse kõige olulisema osa ja on alati kristliku koguduse kooskäimiste juures olulised olnud.
Muud asjad, nagu näiteks jumalateenistuse muusika, vaimuliku ametirõivastus, altari asukoht kirikus ja üksikute liturgia osade järjekord, on Sõna ja sakramendiga võrreldes vähemtähtsad.
Jumalateenistus kui üks osa kultuurikontekstist
Kuivõrd inimesed tajuvad jumalateenistuse kultuurikonteksti, mis on sadu aastaid vana? Sageli ei tajutagi ja siis öeldakse, et kodus või metsas võib samuti Jumalat teenida kui kirikus. Sellistele inimese kultuurilistele vajadustele viidates uuendatakse aeg-ajalt jumalateenistust.
Teisalt peitub just selles vanas kultuuris oma võlu, sest kirik on järjepidevuse hoidja. Samas tekib alati küsimus: «Kuidas jumalateenistus inimesi kaasajas paremini kõnetaks?» Sellele küsimusele vastates on iga põlvkond loonud oma jumalateenistuslikku kultuuri. Siin on olemas tugev pinge vana (olulise) säilitamise ja samas kaasajastamise vahel.
On olnud aegu, mil jumalateenistuse kaasajastamise juures on õnnestunud vana säilitamine. Samuti on kiriku ajaloos aegu, mil jumalateenistuse uuendamisega on kaotatud midagi olulist. Uuendamine tähendab kontinuiteeti, mitte vana hülgamist. Antud mõttekäiku selgitan lühidalt konfirmatsioonitalituse (leeriõnnistamise) ajaloolise arengu kirjeldamisega.
Konfirmatsioonitalituse ajalooline areng
Piiblist võib märgata konfirmatsiooni juuri, kui kõneldakse käte pealepanemisest ja sellega seonduvast eestpalvest, mispeale saadi Püha Vaim. Talitus oli tihedalt seotud ristimisega. Ajapikku talitus eemaldus ristimisest ning seda hakkas läbi viima piiskop. Olulisele kohale tõusis ka võidmine.
Aastal 1439 toimunud Firenze kirikukogul võeti paavsti dekreediga konfirmatsioon teiseks sakramendiks katoliku kirikus.  Reformatsioon rõhutas armulauale lubatavate inimeste õpetamist ja mõnel pool konfirmatsioon kadus, mõnel pool aga oli seotud armulauale lubamisega.
Pietism rõhutas, et lapsena ristitu peab katekumenaadi kaudu jõudma isikliku pöördumiseni. Konfirmatsiooni hakati mõistma ristimislepingu uuendamisena. Valgustusaeg rõhutas konfirmatsioonitalituse tundeid ja pidulikkust. Konfirmatsiooni hakati mõistma kirikusse vastuvõtmise talitusena ja seda tajuti ka piduliku täisealisusriitusena.
Tänapäeva evangeelses kon-firmatsiooniteoloogias kõrvaldatakse konfirmatsiooni-jumalateenistusest ja -teoloogiast valgustusaja ja pietismi poolt sissetoodud osi, mis on luterlikule mõtteviisile võõrad. Samas tullakse välja hoopis uute ideedega, mis peaksid aitama parandada kiriku olukorda, nagu näiteks laste armulauale lubamine. Enamikus kirikutes on kõrvaldatud kiriku liikmeks kuulutamine ning ristimise kinnitamine. Vähendatud on konfirmatsiooniküsimuste arvu. Rõhk langeb eestpalvele ja õnnistamisele ning konfirmandide kaasateenimisele jumalateenistuses.
Sellest ääretult napisõnalisest kokkuvõttest võib näha, kuidas leeritalitus on ajaloos arenenud. Säilinud on kokkupuude algse talitusega, aga iga ajastu on toonud midagi juurde. Samas tänapäeval kõrvaldatakse väga paljudes kirikutes pietismi ja valgustusaja lisandeid ning naastakse algsema konfirmatsiooni juurde. Ilmselt saadakse aru, et pole vaja ristimislepingu uuendamist ja ka täisealisus tundub kummastavana. Selline talituse muutumine on täiesti loomulik ajaloolis-kultuuriline protsess.
Kaasaegse jumalateenistuse kultuurilised mõjutused
Tänapäeva inimene on avastanud enda jaoks gregooriuse meloodial baseeruva muusika. Enya, Enigma, Adiemus ei vaja tutvustamist ja on muusikalisest taustast lähtudes ajas sajandeid tagasi minevad. Otsitakse vanu väärtusi, mille juurde tagasi pöörduda. Ja kui seda tehakse ilmalikus kultuuriruumis, siis oleks imelik, kui kirik seda ei teeks. Kui ilmalik maailm keskendub mediteerimisele, oleks kummaline, kui kirik ei pööraks jumalateenistuses tähelepanu vaikusele ja mõtisklemisele.
Teoloogia ei saa elada oma elu, vaid on sõltuv elavatest inimestest ja nende usulistest kogemustest. Tänapäeva inimese maailmapilt on eelnevaga võrreldes muutunud. Kui vanasti kuulati kirikuõpetajat kui tarka inimest, siis tänapäeva inimene ei käi enam autoriteete kuulamas, vaid tunneb vajadust ise asjade kulgu mõjutada. Sellest tuleb ka jumalateenistuse uuendusse koguduseliikme aktiivse osalemise rõhutamine. Üha suurem roll on kanda tavalistel koguduseliikmetel ja just seda tänapäeva inimesed vajavad.
Nii on väga paljudes luterlikes riikides jumalateenistus minemas ajas tagasi ja toomas vanu väärtusi tänasesse maailma. Aru on saadud, et kiriku mõte peitub paari tuhande aasta pikkuses ajaloos. Ja nagu mujal maailmas, nii on ka Eestis liturgiline komisjon püüdnud naasta jumalateenistusega oma juurte juurde.
Mõnes mõttes tundub selline jumalateenistus võib-olla tõesti katoliiklikum, kuid see on üksnes esmapilgul paistev väline mulje. Sisemuses on jäädud luterlike juurte juurde ja seda just koguduseliikmete aktiivset osalemist rõhutades. Sõna ja sakrament on teenistuse sisu ning muu üksnes väline vorm.
Ma ei usu, et ka see uuenduslik kord on lõplik. Tulevad uued kultuurilised muutused ühiskonnas ja siis peab ka jumalateenistus nendega kaasa minema, säilitades samas oma ajaloolise pärandi ja sisu. Järgmises artiklis kirjutan, mida jumalateenistuse uuendus sisaldab ja milles see seisneb. 

Kaido Soom,
teoloogiadoktor