Et meie lugu oleks kaunis kulgemine Jumala armastuse hõlma

Möödunud pühapäeval soovitati meil mõtiskleda eluleiva üle. Peagi saabuv laupäev viib meie mõtted Jumala teenija, tema tahte täitja Maarja, kuid ka kunagise küüditamise valu juurde. 

Kas oleme valmis Maarja kombel ütlema Jumalale: „Mulle sündigu Sinu tahtmise järgi!“ Siis küll, kui loodame, et Jumala tahtmine tagab meile ilusa hirmuta elu, kaitse kurja eest. Kui aga mõtleme Maarja elu peale, siis kergusest oli asi kaugel.

Hiljuti Toomas Pauli abikaasa matust ette valmistades, tema elulukku süvenedes jahmusin. Kuidas on võimalik, et oma elu esimeses pooles ääretut valu ja ülekohut kogenust sai lõpmata helge, tänulik, hooliv inimene, kes oma elu lõpus mäletab ka talle valu põhjustanutest vaid head? Usun, et sellele on üks vastus: elav usk armastavasse Jumalasse. Toomas Paul ise on korduvalt öelnud, et seda, kes käib oma teed koos Jumalaga, ei juhi Jumal raskustest mööda. Ta juhib raskustest läbi, aga tuleb sinnagi kaasa. 

Küllap me kõik oleme lapsena kogenud, kuidas haiget saades muutub armastava täiskasvanu sülle jõudes meie valu väiksemaks ja kuidas haigele kohale peale puhumine leevendab valu. Vaevalt et soojal hingeõhul on valuvaigistav toime. Pigem teadmine, et sinust, kurvast haiget saanust hoolitakse, leevendas valu.

Me ei tea, mis on tulemas. Jüri Johannes Reinvere ütles hiljuti Tallinna Jaani kirikus Loodud Sõna õhtul, et Putin püüab kõik oma ähvardused ellu viia. Loomulikult on Jumal temast tuhandeid kordi vägevam, aga pühakiri kinnitab korduvalt, et Jumala tahte ignoreerijad liiguvad ise tema kaitsvate käte alt välja. 

Portugali kirjanik ja poeet Fernando Pessoa hüüatab korduvalt: „Jumal küll, mida ma olen oma eluga teinud!“ Küllap on nii, et seda hüüatust tasub hüüatada ja selle üle tasub järele mõelda, mida me oleme oma eluga teinud. Võib-olla sinna kõrvale mõelda ka seda, mida kõike oleme tegemata jätnud argusest, rumalusest, ükskõiksusest, andestamatusest, külmusest või veel millestki muust – lihtsalt selleks, et olla tavapärane, läbipaistev, märkamatu, või mõnel ka vastupidi, et jääda inimestele kogu aeg silma oma edevusest igasuguseid üldtunnustatud, mõistlikuks peetud lollusi tehes, aga mitte iseendaks saades. 

Eestlased on erinevate küsitluste põhjal tunnistatud Euroopa uskmatumaks rahvaks. Suur osa Eesti luterlastest ei tunnista end ristiinimeseks. Miks peaks Jumal meid kaitsma ja õnnistama? 

Ilmutuse raamatus öeldakse, et Jumal ootab inimestelt, et nad oleksid kuumad või külmad. Leiged lubab ta oma suust välja sülitada ja arad pidid põrgu tulejärves esimesed olema. 

Kas oleme need, kes Maarja kombel on valmis täitma Jumala tahet, või need, keda Jumalal on lihtne jätta saatuse hooleks? Kas igatseme eluleiba ja rändame tänulikult oma teed koos Jumalaga või täidame end sellega, mis ei toida, ning püüame oma piiratud ja peagi lõppevate jõuvarudega ise hakkama saada? Kas laseme oma nõrgal usul hääbuda või teeme kõik, mida saame, et see kasvaks? 

„Ärge jätke oma koguduse kooskäimisi!“ Nii soovitab pühakiri ja Jumal kutsub koormatud enese juurde ning lubab neile anda hingamist. Tema tahab seda teha. Kas meie tahame minna? Ja veel üks küsimus. Kas kutsutud ja seatud on oma teenimistööd tõsiselt võtmas? Kas nende juurde tahetakse veel tulla? Kas meis on armastust? Me pole veatud, aga kui meis on vähe armastust ehk oleme leiged või kurjad, siis oleme takistuseks inimeste teel eluleiva juurde ja meie lugu on kaunis kurb. Loodan, et meie lugu on kaunis kulgemine Jumala armastuse hõlma.

 

 

 

 

Jaan Tammsalu,

kolumnist