Et nad üks oleksid…

Vaba, oma elu korraldava ühiskonna tähtsaimaks riiklikuks pühaks on kahtlemata iseseisvuspäev. Tänavusele iseseisvuspäevale läheme vastu vastuolulises olukorras.
Ikka ja taas küsitakse, kas sellist riiki me tahtsimegi? Palju on räägitud kahest Eestist ja küsitud, kellele on tänane riiklus kasulik? Möödunud aastal ei suutnud (või tahtnud) Riigikogu anda hukkamõistvat hinnangut kommunismi kuritegudele. Tänavu saavad riiklikke autasusid ka isikud, kes olid juhtivatel ametikohtadel ENSVs ja kelle võimu all ja ajal vangistati ning represseeriti iseseisvuslasi. Loodetavasti olid need inimesed iseseisvuse salaagendid ja saavad oma tunnustuse just selle, mitte tubli töö eest okupatsioonivõimu käsilasena.
Kas riik on alati mingi klassi- või kildkonna huvide väljendaja, nagu õpetasid marksistid? Või on meie riigil täna teised alused?
Tõsi. Ühiskonnas on alati vastuolulisi huvisid, eriti suurte muutuste ja kiire arengu perioodil. Kiriku riigimehelik sõnum peitub Jeesuse ülempreesterlikus palves: Et nad üks oleksid! See on suunatud küll kristlastele, kuid on määrav ka väljaspool – «riik, mis on isekeskis riius, hävib» (Mt 12:26).
Üksolemine riigina ja ühiskonnana ei tähenda oma usu salgamist ja uskmatute või teisitimõtlejatega ühes ikkes vedamist – seega renegaatlust. Küll tähendab see ühelt poolt austust kaasinimese vastu, teisalt vastutust ligimese eest. See on moraalne hoiak. Selliselt põhjendatud riik teenib meie kõigi inimlike vajaduste ühisosa.
Revolutsiooniline tees ülem- ja alamkihtidest, kes ei saa ja ei taha teineteisega arvestada, ei ole kristlik. Jeesus ei esita üleskutset: vaene Laatsarus nõudku oma olukorra parandamiseks rikka mehe vara võõrandamist. Samas käsib ta rikkal noormehel minna ja oma vara vaestele jagada.
Ühiskonda on võimalik lõhestada väga erineval moel. Kõnelda võib eestlaste ja muulaste, meeste ja naiste, vanade ja noorte, haritute ja harimatute, kristlaste ja paganate Eestist. Kas see tähendab, et ka riike on palju? Või on küll üks riik, aga vaid ühe poole teenistuses, teine jääb sellest väljapoole, on lausa selle vastu? Kas selline käsitlus pole riigivaenulik? Kas tähendab see, et me pole riigiks suutelised?
Riik on paljude erinevate inimeste ühine ettevõtmine. Neil ei ole ega saagi olla võrdselt raha, haridust või usku. Nii on see kõikjal ja igal maal. Aga meie ühine rikkus on vabadus valida ja otsustada, ennast teostada ja oma talendiga nii kaubelda, et oleme suutelised ka teisi teenima. Priius, kallis anne, taeva kingitus on eriline eesõigus ja võimalus. Ja selles oleme kindlasti üks Eesti!
Vaestel on «meie oma rikkad» ja rikastel «meie oma vaesed»… Kristlastel on «meie oma paganad» ja paganatel «meie oma kristlased ja kirik». Oleme ühe nööri otsas ja võime seda kasutada nii poomis- kui ka päästenöörina.
Ma ei tea, kas Kristus ülempreesterlikku palvet palvetades mõtles oma jumalikus tarkuses ka Eesti Vabariigile. Aga sellele, mille pärast ta palvetas, tugineb meie iseseisvus.
Andres Põder, assessor