Evangeelium ja palve kui lisahapnik

Olen haiglas hapniku all, palveta minu eest ka – sellist sõnumit telefonist leides jätab süda löögi vahele. Süngelt suur nakatunute arv ei ole ainult number ja pilt kiirabiautode pikast rodust EMO ukse taga ei ole pärit kuskilt välismaalt. Koroonaviiruse leviku praeguses seisus on järjest vähem neid, keda see asi kuidagi isiklikult ei puuduta. Kui ei ole ise haigust põdenud või põdemas, siis on mitmeid tuttavaid ja lähedasi, kes sellest pääsenud pole. Ikka on kuskil keegi, ka lahkunute hulgas, paraku …

Vajame praegu ühekorraga väga vastandlikke asju. Nakkusliku viirushaiguse puhul on isoleerimine, desinfitseerimine ja vaktsineerimine see nõue, mida kuulekate kodanikena järgima peame. Need on teaduslikult tõestatud vahendid, mis reaalselt toimivad ja aitavad. Samas tuleb end kogu aeg eraldatusest ja surutisest välja võidelda, pandeemia vaimne külg ei ole mingil määral kergem kanda kui ihuline. Oleme tublid ja loodame hakkama saada, aga rahulolematus ja stress ohustavad meid sellele vaatamata. Põhjused ei peitu alati ainult meid ümbritsevas olukorras ega ka meie endi suutmatuses. Põhjus võib olla abistava osaduse puudumises ja selles, et me ei oska või ei taha seda endale teadvustada.

Eelmisel nädalal hooldekodu külastades pärisin mõnelt inimeselt, mida peaks kirik praeguses olukorras tegema, millised oleksid nende ootused. Mulle meeldis ühe vanema daami otsekohene vastus, tema soovitas palvetada, sest palve ei tunne piire, ei riigi- ega koroonapiire. Eelmise kevade koroonalaines sai see hooldekodu ühes mitmete teiste Saaremaa hoolekandeasutustega tugeva löögi: oli palju nakatumisi, elati mitu kuud isolatsioonis, mitmed vanakesed lahkusid ka igavikuteele. Ometi on selle asutuse perele omane sõbralikkus ja rahu, selginud meel, et siin on meie kodu, meie turvapaik ja me peame vastu. Kogu südamest soovin neile Jumala hoidmist ja kaitset praeguse koroonapuhangu ajal.

Kirikud ja kogudused on praegu ühes kultuuriasutustega nagu „distantsõppele“ saadetud, kõik tavapärased kogunemised kirikutes jäävad märtsikuus ära. See ei ole meile uus olukord nagu ka teadmine, et kui koroona tuleb, on meid tegelikult väga vaja. Mis sest, et kirikulisi oli juba ammu tavapärasest poole vähem, riskigrupi inimestel on talvisel ajal keerulisem liikuda ja nakatumisohule mõeldes kodus turvalisem. Koguduseliikmete nimekiri on väga paljuski eemalejäänute ja võõrandunute nimekiri. Kui on teada nende telefoninumbrid, siis oleks hea panustada vabanenud aega helistamisele ja suhtlemisele.

Kristlastena ei ole meil võimalust jääda säästurežiimile, kui meid kõige enam vajatakse. Kuigi suur osa töövormidest langeb ära või on juba pikemat aega kõrval olnud, on just nüüd aeg teha eestpalveid ja kuulutada evangeeliumi, kasutades selleks neid kanaleid, mis on avatud. Jumala sõna kuulutamine väljaspool kirikumüüre ei ole hädaolukorra ärakasutamine või enda kasuks pööramine, sest inimesed vajavad tegelikult abi, otsivad ja igatsevad. Vanemad inimesed ootavad kindlasti ka teles ülekantavaid jumalateenistusi, teler on ju igas kodus, hoolekandeasutustes sageli ka igas toas. Palvetagem ka selle võimaluse avanemise eest, Skandinaavia naaberkirikutel näiteks on pühapäevased telejumalateenistused täiesti tavaline praktika.

Kui meid vajatakse, kui vajatakse Jumalat, on aeg olla olemas ja järgida tema kutset ja juhtimist, tuues lootust lootusetuse keskele. Me teame, et Jumala armuaeg kestab veel, inimestel on võimalus tulla välja oma pattudest ja hirmudest ning panna oma lootus Jeesusele Kristusele, meie hingede Päästjale. Muidugi jääb alles ka võimalus tõlgendada üleilmset koroonahäda Jumala vihana, kõnelda prohvetlikult, olemata ise prohvet, õhutades nii veelgi hüsteeriat ja vaimset hingamispuudulikkust. Aga see ei saa olla armastuse tee – palve ja evangeelium on see lisahapnik, mida praegu kristlastena üle kõige vajame.

 

 

 

 

Tiina Janno,

kolumnist