Evangeelium – kiriku ja usu elav alus

2008. aasta EELK vaimulike konverents on erakordselt tähtis ülesande tõttu kiita heaks või lükata tagasi kirikukäsiraamatu (KK) eelnõu. Kumb otsus on kiriklikult vastutustundlik?

Karja kiriku raidreljeef. Foto: Thomas-Andreas Põder

Objektivistlik ja subjektivistlik äärmus ning luterlik kesktee

Meie kiriku tänast olukorda aitab selgitada see, kui vaatleme kirikliku enesemõistmise võimalusi teljel, mille ühes otsas on objektivism ehk objektiveeriv fundamentalism ning teises otsas subjektivism ehk subjektiveeriv fundamentalism.
Objektivism võib võtta nii traditsionalistliku, institutsionalistliku, konfessionalistliku kui piblitsistliku kuju. Lähtepunktiks ja tähelepanu keskmeks on mingi väline antus – kiriku traditsioon üldisemalt või õpetustraditsioon kitsamalt, kiriku institutsioon ja vaimulik amet, pühakiri. Sellega toimub usu aluse ja objekti – Jumala – objektiveerimine. Kaasnevaks nähteks on usu moondumine armutuks põhimõttekindluseks, jäigaks ja sallimatuks tõe valdamiseks. Eriline huvi ja aktiivsus on seotud kiriku institutsiooniga.
Subjektivism võib võtta ratsionalistliku, müstitsistliku või aktsionistliku kuju. Nii või teisiti on lähtepunktiks ja tähelepanu keskmeks vahetu ja isiklik jumalasuhe. Et igasuguses objektiveerimises nähakse võõrdumist, ollakse tõe suhtes relativist. Jumal subjektiveeritakse. Usk moondub iseenda mõttes, tundes, teos teostuvaks jumalasuhteks, mis on tõe suhtes salliv ükskõiksuse tähenduses. Väliste antuste, k.a kiriku institutsiooni suhtes huvi puudub.
Luterlik, s.t ehedalt evangeelne ja katoolne, on protestantlik positsioon. See kritiseerib äärmuste probleemseid momente, andes tunnistust tervest tõest: kiriku ja usu kese, sisu ja alus on evangeelium, mis jääb verbum externum’iks. Evangeelium on Sõna, mis tuleb inimese juurde, ent ei ole subjektiveeritav (ehkki saab lähimaks) ega ka objektiveeritav (ehkki jääb erinevaks). Luterlik positsioon leiab oma lätte ja mõõdupuu radikaalselt ja konsekventselt Jumala lapseks olemises armust. Meie identiteet üksikuna ja ühiselt on seega kingitus, mis ei ole vallatav ei välistes instantsides ega isiklikus siseelus. Seda saab elavas usalduses rõõmu ja tänuga vaid üha ja üha vastu võtta.
Millisele positsioonile peaks vastama kirikukäsiraamat, mis on mõeldud olema kogu kiriku käsiraamat?

Kirikukäsiraamatu eelnõu kaldumine objektivismi

KK eelnõu peamine probleem seisneb kõiki peatükke läbivas kallutatuses objektivistliku äärmuse poole. Käesolevates raamides on võimalik põgusalt peatuda vaid mõnel näitel.
Objektivistlik tendents väljendub nii jumalateenistuste kuhjumises kui asjaolus, et kristlikku ja kiriklikku elu iseloomustatakse korduvalt kohuse mõiste abil. Jumalateenistus, kirikupalve, armulaud, kristlik elu on meie kohuseks.
Ehkki jutluse staatust on eelnõu viimases redaktsioonis asjakohastatud, ei ole see ikkagi piisav. Nüüd kõneldakse sellest, et «jutlusel on tähtis koht jumalateenistuse tervikus». Mida see tähendab? Kas jumalateenistusel on midagi, mis on tähtsusetu? Selge peaks olema, et sõnaliturgia kese ja kulminatsioon ei ole mitte evangeeliumitekst kui selline – mida austada, millega teha protsessiooni, mille lugemise eel ja järel laulda –, vaid ikkagi Jumala Sõna kuulutamine siin ja praegu, s.t jutlus.
Jumalateenistuse patutunnistuse osas on asendatud ülimalt asjakohane vaimuliku ameti olemuse määratlus – «kutsutud ja seatud Jumala Sõna sulane» – «Kristuse Kiriku sulasega». Kui seni on üteldud otsesõnu, millise meelevallaga ja millise tõotuse peale toimub pattude andeksandmine – nimelt «meie Issanda Jeesuse Kristuse käsu peale» –, siis nüüd piirdutakse vormeliga «annan Sulle patud andeks». See on KK eelnõule iseloomulik kiriku ja vaimuliku rõhutamine Kristuse arvelt.
Iseäranis tugevalt väljendub objektivistlik tendents armulaualiturgia rahusoovi sissejuhatavas palves, kus palutakse: «Ära vaata meie pattudele, vaid Kiriku usule». Siin ei ole tegemist n-ö juhusliku tööõnnetusega, vaid kohaga, kus KK eelnõu vaim – radikaalne kaugenemine luterlikust keskmest – tuleb erilise selgusega nähtavale. Surnuaiapüha jumalateenistusel kutsutakse meid leidma lohutust mitte Kristusest, vaid asjaolust, et «kirik ulatub siit maa pealt taevasse»!
Sellest annab tunnistust ka tõsiasi, et Suure Reede jumalateenistuse tavakorras ollakse loobutud senisest armulauaga jumalateenistusest ning selle asemel soovitatakse risti austamist! Suure Reede jumalateenistuse tavakord tervikuna on ekstreemne näide eemaldumisest meie kiriku igati asjakohasest Suure Reede jumalateenistuse traditsioonist.
Selge tunnus kaldumisest objektivistlikku äärmusse on nn eelpühitsetud armulaua-andide liturgia sissetoomine. Meie kirik, nagu enamik luterlikke kirikuid, on sellest ammu loobunud. Viimastel sajanditel ega ka tänapäeval ei pea seda praktikat põhjendatuks ükski Eesti luterlik dogmaatik. Samuti on tunnuslik see, et vaimulik jagab endale armulauda esimesena. Ülejäänud koguduse kohalolu ei ole tähtis. Vaimulik võib Kolgata risti all seismise kohust ju ka üksinda täita!
Objektiveerimine väljendub ka mõiste «pühad» kasutamises eriliste eeskujudega seoses. Luterliku arusaama kohaselt oleme me kõik pühad. Pühade osadus on nende osadus, kes usuvad, s.t keda pühitseb Püha Vaim.
Mingil määral saab KK eelnõu kallutatud kirikukesksus mõistetavaks selle põhjal, mida osatakse või ei osata teha kolmainupühaga. Selle teemana nimetatakse «Jumala varjatust»! Ent kolmainupühal ei pühitseta varjatud ja mõistetamatut Jumalat, vaid Jumalat, kes on avanud ennast sellena, kes ta on. Jumal kui kolmainus – see on evangeeliumi summa! Kristlik elu on elu Jumala ees ja koos Jumalaga, kes kingib ennast meile Looja, Lepitaja ja Pühitsejana. Meie elul ja tegelikkusel on armu iseloom!
Seevastu KK eelnõu jaoks on nn kirikupoolaastal kristlikku elu kirjeldades peamiseks kohuse mõiste. Paljude pühapäevade teemade kirjeldused ei kannata kriitikat ei dogmaatilisest ega eetilisest perspektiivist. Kristliku elu mõistmisele kohuse täitmisena vastab Jeesuse rolli taandamine eeskujule. Et kristlik elu on esmajoones elu tänus ja rõõmus, jääb täiesti tagaplaanile.
Liturgiakomisjoni tööd on mõned selle liikmed esitanud kui mitteõpetuslikku tööd. Võib-olla on just selline hoiak andnud õpetuslikult nii tugevalt kallutatud tulemuse.

---

 

Õpetuskomisjoni tasalülitamine

KK eelnõu menetlemise ajakava oli koostatud selliselt, et õpetuskomisjonile jäi KK jumalateenistuste osale õpetuslikust vaatenurgast hinnangu andmiseks kolm kuud. Töötamiseks üle 600-leheküljelise tekstiga muude ülesannete kõrvalt oli aega seega väga napilt.
Ajanappuse ja ülesande suuruse tõttu tehti pingelisel koosolekul piiskoplikule nõukogule soovitus, mille mõte oli järgmine: KK eelnõu kirikukogule viimisest loobumisega võtta aeg maha ja anda luba kasutada nii vana agendat kui uut käsiraamatut. Ajutise õiguslikult võrdse staatuse säilitamine tähendanuks võimalust astuda samme KK eelnõu sellise kuju suunas, millele on vastutustundlik anda kiriku ametliku käsiraamatu staatus. Esimesed reaktsioonid näitasid, et komisjoni soovitust nõnda ka mõisteti.
Veidi hiljem avaldati suure hulga inimeste «Pöördumine agenda kaitseks» (vt EK nr 23, 06.06.2007), mille sõnastus andis võimaluse tõlgendada seda toetusavaldusena KK eelnõule. Tõsisest murest ajendatud pöördumist kasutatigi ära KK eelnõu kehtestamisele kaasaaitamiseks.
Sellel taustal leidus peagi neid, kes hakkasid samal viisil tõlgendama ka õpetuskomisjoni soovitust: tingimusel, et lubatakse jätkata vana agenda kasutamist, on KK eelnõu õpetuslikult asjakohane ja sellega võib teha ükskõik mida. Õpetuskomisjon tasalülitati sellega, et tema soovitusele anti «vorst vorsti vastu» iseloom. Niisuguse tõlgendusega nõustumisel kaotab õpetuskomisjon tõsiseltvõetavuse.

Agenda ja kirikukäsiraamatu ebavõrdse staatuse saatuslikkus

Piiskopliku nõukogu otsus esitada KK eelnõu heakskiitmiseks vaimulike konverentsile ja vastuvõtmiseks kirikukogule oli kahjuks ka otsus, et õpetuskomisjon on lehmakaupleja.
Õpetuskomisjoni liikmed (vähemalt enamik neist) olid koosolekul seevastu seisukohal, et EELK tulevik saab olla seotud ainult ühe raamatuga ning see tähendas, et vaeva tuleb näha KK eelnõu kallal. Kahe raamatu kasutamine ei ole tegelikult lahendus. Selle tulemuseks on kirikus süvenev üksteisest lahku kasvamine – nii spirituaalselt kui teoloogiliselt. Õpetuskomisjoni soovitus anda raamatutele võrdne staatus oli sisuliselt aja mahavõtmise soovitus, et jõuda viimaks ikkagi ühe ühise käsiraamatuni.
Kevadine murepöördumine väljendas rahulolematust KK eelnõuga, soovides jätkata vana agenda kasutamist. Selle sõnastus ärgitab küsima, kui solidaarne ja kiriklik on mõttekäik: kui meie võime oma koguduses jätkuvalt kasutada agendat, mida peame põhijoontes asjakohaseks, siis toimugu teistes kogudustes mis tahes. Kas on õige loobuda vaevanägemisest selle nimel, et kõik meie kiriku kogudused saaksid võimalikult asjakohase käsiraamatu? Kas ei ole nii, et KK eelnõu saame vastutustundlikult kiita heaks ikkagi üksnes siis, kui oleme ka ise valmis seda kasutama?
KK eelnõu praegusel kujul heakskiitmine vaimulike konverentsil ja vastuvõtmine kirikukogul tähendab hinnangut: KK eelnõu on põhijoontes asjakohane. Vana agendat tohiks kasutada edasi, ent see oleks ebanormaalne juhtum, sest normaalne oleks ju kasutada kirikukogu poolt vastu võetud käsiraamatut. KK eelnõu heakskiitmisega vaimulike konverentsil eitataks ühtlasi vana agenda teoloogilise põhiiseloomu asjakohasust.
Viimaste kuude sündmused kirikus on teinud selgeks, et kahe raamatu ebavõrdse staatusega ei tohiks tegelikult nõustuda ei need, kes kirjutasid kevadel alla pöördumisele, ega ka need, kelle eesmärgiks on kogu kiriku käsiraamat.
Sest mida tähendaks praeguse KK eelnõu heakskiitmine? EELKs omandaks normatiivse staatuse objektivistlik äärmus. Vana, põhijoontes ehedalt evangeelse, luterlikku keskteed esindava agenda kasutamine muutuks veidrike eraharrastuseks, mis on määratud iseeneslikule hääbumisele.
Millisest raamatust juhindub õppetegevus usuteaduskondades ja pastoraalseminaris? Loomulikult EELK ametlikust käsiraamatust. Millise raamatu järgi toimuvad EELK pidulikud ühisjumalateenistused jne? Muidugi kirikukogul vastuvõetud raamatu, mitte mingi veel sallitud raamatu järgi. Lisaks sellele, et pealekasvav vaimulike põlvkond ilmselt ei alusta oma teed ja tööd kirikus vastandumisega ametlikule KKle, on selge, et vaidlustes on viimane sõna ikkagi mitte lubatud, vaid kõrgeimal tasemel heaks kiidetud ja vastu võetud raamatul.
Kui kahe raamatu esialgne võrdses staatuses kasutamine ajendaks jätkama vaevanägemist ühise kirikukäsiraamatu nimel, siis ebavõrdne kehtivus on tasalülitav. Ehkki osa kogudustest juhinduks esialgu veel vanast agendast ja pingeid võib tekkida vaimulike vahetumisel, on olukorra lahenemine ametliku KK kasuks vaid aja küsimus.

Meie ülesanne: tasakaalustatud käsiraamat kogu kirikule

KK eelnõu tuleks töödelda nõnda, et see oleks selgemalt olemasoleva agenda edasiarendamine. Miks oleks vajalik selgem side Eestis kujunenud luterliku traditsiooniga, mis väljendub ka vanas agendaraamatus? Selle üks tugevus on nimelt see, et oma põhilaadilt ei esinda see ei objektivistlikku ega subjektivistlikku äärmust, vaid luterlikku keskteed. Selle traditsiooni vahendusel oleme kujunenud selleks, kes me täna kirikuna oleme.
EELK identiteet, meie olemise ning enesemõistmise alus ja kese on evangeeliumis. Ühe äärmuse domineerimine kiriku avalikus kujus muudab kiriku ühise ruumi raskesti talutavaks. Keskmest lähtudes suudetaks aga ühises ruumis leida koht kõikidele individuaalsetele kirikliku enesemõistmise kujudele ning ühendada äärmusedki.
Seepärast ongi meie ülesandeks anda käsiraamatu eelnõule selline kuju, mis väljendab elavat tasakaalu – kuju, mille nimel igaüks meist suhestab usus ja armastuses oma isiklikud eelistused kiriku elava keskme ja alusega. Meie aluseks ei ole «meie» ega «mina», vaid Jeesus Kristus – algus ja ots, esimene ja viimane.
See, kes «meid» kokku liidab ning «minu» ja «sinu» loob, on Jeesus Kristus, kelles meil on osasaamine kolmainu Jumalast. Mitte meie tegutsemine, vaid tema tegutsemine loob meist ühe pere, kes Püha Vaimu kaudu meie pattude eest ristilöödud ja ülestõusnud Issandas ja tema tõttu on ühe laua ääres ühe Isa lapsed.
Seda veendumust peaks proovile panema ja tõestama ka praeguses olukorras. Üksnes käsiraamat, mis selgelt lähtub evangeeliumist ja keskendub sellele, suudab ületada ja ühendada äärmusi. KK eelnõu praegune kallutatus soodustab lahkukasvamist – luterlikust keskmest, meie kiriku traditsioonist ja üksteisest.
KK eelnõu on saanud 15aastase töö tulemusel valmis. Milleks kiirustada? Kirikukäsiraamat kujundab väga olulisel määral kogu meie kirikut, see peab aitama meil elada ja väljendada meie ühist usku. Kas me ei peaks võtma rohkem aega sedavõrd tähtsa dokumendi eelnõu sisuliseks analüüsiks ja selle kui terviku hindamiseks? Me vajame käsiraamatut, mille abil kasvada usus evangeeliumi poole, lugupidamises oma kiriku traditsiooni poole ja armastuses üksteise poole.

Thomas-Andreas Põder,
õpetaja, dogmaatik,
EELK õpetuskomisjoni sekretär {mxc}