Evangeeliumi sõnum on alati julgustav

1949. aasta 25. märtsist kuni 28. märtsini leidis aset Nõukogude Liidu kommunistliku režiimi massilisim terroritegu Eesti kodanikkonna vastu. Nelja ööpäeva jooksul võeti relvastatud valve alla ja laaditi Siberisse saatmiseks rongidele üle 20 700 Eesti inimese, sadu inimesi saadeti hiljem Siberisse järele ja sadu sündis asumisel. Noorim küüditatu oli teadaolevalt kolmepäevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim 85aastane Maria Räägel Abja vallast.

Apostel Paulus kirjutab (Rm 5:1–5): Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame, ja me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele. Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.

Oleme põhjusega kriitilised oma idanaabri tegude suhtes ja imestame, kuidas on võimalik, et üks suur rahvas kiidab heaks meie vaates inimsusevastased kuriteod. Üheks vastuseks on nende inimeste kogemus, kelle vanemad elavad veel täna Venemaal. Oma vanematele helistades on nad pidanud tõdema, et sõltumatult kõne pikkusest on nad rääkinud nagu televiisoriga.

Omal ajal on Fjodor Dostojevski, Václav Havel ja teised Ida-

 Euroopa dissidendid küsinud, miks suurem osa nende kaasaegsetest mugandus valitseva totalitaarse ideoloogia ja süsteemiga sellele ka ise kaasa aidates, vaatamata asjaolule, et selle valelikkus ja paikapidamatus oli kõigile ilmne. Nende järelduse kohaselt kaldub inimloomus mugavusele ja oma positsiooni hoidmisele. Inimene on valmis uskuma valet, eriti juhul, kui see on talle kasulik või säästab teda raskustest. Kord juba valega nõustunul eeldab enesepettuse tunnistamine aga suurt alandust ja julgust keelduda elamast vales ka juhul, kui ta peaks üksinda vastu astuma võitmatuna näivale süsteemile. 

Meil ei tule olla ausad ja otsekohesed mitte ainult ühes suunas, vaid peaksime olema ausad ka meie enda maal võimu taotlevate võõraste ideoloogiate suunal. Selle maailma võimukandjate ees peaksid just kristlased julgema sõnastada seda, mis on ilmne. Kui meile lubatakse maapealset paradiisi, on selge, et tuleb olla valmis maapealseks põrguks. Võib juhtuda, et oma maailmavaatele ja usule kindlaks jääjatel saab edaspidi olema veelgi raskem ja et ka usu tunnistamise ja selle elavaks elamise hind saab olema kõrgem. 

Siiski on Jumala antud tõotused näiliselt lüüasaanute ainus tõeline lootus, samamoodi nagu see elas vabaduse ja sisemise väärikuse näol igas Eesti inimeses okupatsiooni pikkadel aastakümnetel. 

Seepärast on evangeeliumi sõnum alati julgustav. Jumal sai inimeseks Jeesuses Kristuses jagama meie kannatusi, lepitama meie eksimusi ja võitma meid orjastanud kurjuse meelevallad. Tänu Jeesuse surmale ja ülestõusmisele saame elumõtte ja andeks oma patud. 

Kõne on peetud paastumaarjapäeval Kuressaares märtsiküüditamise 74. aastapäeval.

Anti Toplaan

praost, assessor