Fundamentalisti omahuvist

Eelmise nädala esmaspäeval näidati ETV «Välisilma» saates filmi usulisest fundamentalismist. Filmist võis kuulda mõtet, et fundamentaliste iseloomustab soov suruda oma tõde peale teistele inimestele ning et nende juhid on ajendatud omahuvist ning et fundamentalism on siis vaid varikate isekale ambitsioonile. Arvan siiski, et omahuvi ei ole midagi sellist, mis fundamentalisti kogu ülejäänud ühiskonnast eristaks.

Esiteks on soov oma tõde peale suruda levinud märksa laiemalt kui ainult fundamentalismis. 20. sajand on näidanud, et ka ateismi, teaduslikku maailmavaadet ja sekularismi on püütud teistele inimestele peale suruda. Kuid see ei tähenda, et iga ateist, teadusliku maailmavaate või sekulaarse ühiskonna ja poliitika jünger peaks ilmtingimata olema teiste suhtes vägivaldne. Vaid vähesed neist on olnud vägivaldsed. Samamoodi on fundamentalistidega.

Viimaste Eestis toimunud valimiste taustal paistab, et tänased erakonnad püüavad valijaid veenda erakonna «oma tões» vähem läbi ratsionaalse arutelu ning järjest enam läbi kujundite (läbi ettekujutatavate dihhotoomiate nagu mustad ja valged, minevik ja tulevik, majandusliku edu toojad ja majanduse põhjalaskjad jne), sümbolite, loosungite ja mainekujunduslike strateegiate. Mõeldes erakonna omahuvile – saavutada maksimaalne häältetulemus valimistel ja jõuda võimule – ei saa seda erakonnale ette heita, sest pelgalt ratsionaalne ideede esitamine ei veena enam inimesi piisavalt efektiivselt. Seetõttu on võib-olla paratamatu, et erakonnad püüavad mõjutada inimeste poliitilist eelistust läbi ettekujutuste ja eelarvamuste. Ehk on tõenäoline, et kui sina ja mina oleksime mõnda aega parteipoliitikas, läheksime sellele välja ka meie.

Teiseks, vaevalt et fundamentaliste eristaks teistest inimestest oluliselt suurem omahuvi. Eelmisel nädalal ületasid Eesti ajakirjandusuudiste künnist sõnumid sellest, et valitsuse moodustamiseks toimuvad erakondadevahelised läbirääkimised jõudsid kriisini, kuna Isamaa ja Res Publica Liit soovib endale välisministri kohta, Reformierakond aga keeldus seda neile andmast. Nii nagu poliitiliste konfliktide puhul ikka, võis selleski konfliktis täheldada lahkheli erakondade omahuvide vahel. Mart Laar võiks välisministrina hakata valitsuses liialt domineerima, mis pole ilmselt ei peaministri ega ka Reformierakonna (oma)huvides. Võib küll mõelda, et kõik parteid peaksid järgima Eesti Vabariigi omahuvi, mis nõuaks ehk kõige tugevamate kandidaatide leidmist kõigile olulistele kohtadele. Kuid seda pole alati õige isegi nõudagi! Ka valijad tegid otsuse lähtudes vähem või rohkem omahuvist ja sellega vastavuses olevast parteilisest huvist, mistõttu paljud IRL valijad ilmselt ootavadki Mart Laarilt, et ta välisministri koha eest lõpuni võitleks, samamoodi nagu Reformierakonna valijad võivad loota, et Ansip Laarile järele ei annaks. Selline erakondadevaheline võitlus pole ka ebademokraatlik.

Süüdistust omahuvis on kasutatud Euroopa ajaloos ka kiriku suunal selleks, et vältida kiriku sekkumist ühiskonna ellu ja poliitikasse. Justkui ühiskonna asjadesse sekkuv kirik ei tegeleks sel juhul enam valdkonna ja küsimustega, millega ta tegelema peaks. Justkui kirikul poleks õigust omahuvile teiste inimühenduste seas.

Usuelus ja usuühenduses on tavaliselt eesmärgiks, et huvi ja tahe oleks kooskõlas Jumala tahte ja huviga, kuid inimestest ja ühendustest väljapoole paistab ka soov allutada omahuvi Jumala tahtele enamasti välja kui ühte liiki omahuvi teist liiki omahuvide seas.

Ka mina lähtun oma elus enamuse ajast omahuvist. Ärkan üles, pesen seejärel oma hambaid, mitte kellegi teise omi, teen oma tööd, mõtlen järjepidevalt oma elust ja tegemistest. Hea on, kui ikka teistele inimestele ja nende huvidele ka mõtlen, ehkki tavaliselt teen seda ajaliselt võttes vähe. Ja ma ei heida omahuvi endale ette. Ma ei heidaks seda ette ka kirikule, poliitikule või fundamentalistile.

Alar Kilp