Haapsalust sai taas piiskopilinn

Haapsalus on läbi põimunud aeg ja ajalugu. Kõrgelt üle linna troonib piiskopilinnus, mis neli viimast sajandit on olnud ilma tegeliku peremeheta ehk piiskopita.

Olukord muutus 1. mail, apostlite Filippuse ja Jaakobus Noorema päeval, kui Haapsalu toomkirikus seati pidulikul jumalateenistusel piiskopi ametisse Tiit Salumäe (63). Tartus sündinud ja Kuusalus kasvanud vaimulik on kaks kolmandikku oma elust teeninud Haapsalu Püha Johannese kogudust.

Piiskopisau Kursist
Jumalateenistus algas protsessiooniga, kus sammus ligi poolsada vaimulikku, koguduseliikmeid, kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid. Üheskoos liiguti Jaani kirikust piiskopilinnuses paiknevasse toomkirikusse. Teele jäi palvushetk vabadussamba juures, mille jalamile piiskop asetas lillekimbu.
Toomkirikus oli enne jumalateenistust raske leida vaba istekohta. Kirikukellade helin juhatas sisse 23. aprillil Tallinna Piiskoplikus toomkirikus piiskopi pühitsuse saanud Salumäe ametisse seadmise piduliku jumalateenistuse, mis kulges EELK liturgiakomisjoni koostatud materjalide alusel.
Peapiiskop Urmas Viilma pidas kirikuliste ees tervituskõne ja viis läbi piiskopi esitluse. Tiit Salumäe tõotas enne piiskopisaua vastuvõtmist ja tööle õnnistamist, et tahab Jumala abiga elada nii, et on eeskujuks kõigile kristlastele.
Piiskopisaua nii Tiit Salumäele kui ka Joel Luhametsale on valmistanud Kursi koguduse juhatuse esimees Meelis Amur. Sauad on tehtud vahtrapuust, mis on kasvanud Kursi kiriku juures, saua ülaosas olev ornament on lõigatud kreegipuust. Kahe saua erinevus on vaid ühes detailis: Haapsalu piiskopi saual on evangelist Johannese sümbol kotkas; Tartu piiskopil apostlite Peetruse ja Pauluse sümbolina rist ja mõõk.

Sõna kannab
Piiskop Salumäe jutlustas Johannese evangeeliumi kirjakohale, mis on talle südamelähedane. Jeesuse sõnad – mina olen tee ja tõde ja elu – saaksid meid suunata, kutsuksid pühakotta, kus võib kuulata ka sõnatut jutlust. Piiskop soovis, et võiksime alustada teed sisemiselt uueks saamiseks.
Mängis puhkpilliorkester (juhatas Kahro Kivilo), laulsid koorid Haapsalust, Hagerist, Keilast ja Lääne-Nigulast ning Salumäede pere oma lapsed. Soomes Seinajoel kirikumuusikuna töötav tütar Lea Salumäe esines solistina, nagu ka noor kontratenor Martin Karu. Orelit mängis Lia Salumäe.
Konvendihoone sisehoovis vabas õhus peeti pärast jumalateenistust kõnesid ja piiskop sai vastu võtta tervitusi. Praost Leevi Reinarult sai ta Lääne praostkonna tänukirja, mida paljude kõrgete tunnustustega pärjatud Salumäel 23 praostiks oldud aasta jooksul polnud ju võimalik endale anda. Tervitusi tõid sõbrad Soomest ja Saksamaalt.
Piiskop Salumäe tegi oma tänukõnes viite Uku Masingule ja tema 1936. aasta mõtisklusele «Piiskop» ning võttis piiskopi kutsumuse kokku kolme sõnaga: juhtimine, toetamine ja edendamine. Tema elu juhtlauseks on Johannese õpetus: Jumal on armastus (1Jh 4:16).

Käsikäes linnaga
Tiit Salumäe on inimene, kelle kohta saab öelda, et ta on «linna au, mõistus ja südametunnistus», ütles linnapea Urmas Sukles naerdes, aga täpsustas samas, et «Tiit tähendab linnale ikka väga palju, ta on Haapsalu üks auväärsemaid kodanikke ja on linna esindanud üle maailma».
Linna ja koguduse üks kokkupuutepunkt on piiskopilinnus ja kirik, mida koos hallatakse. «Korra kvartalis istume ikka maas ja kui mul on mingi jama, siis Tiidu toetavad sõnad on väga marjaks ära kulunud,» on linnapea avameelne. Piiskopilinnaks saamise tunnustus tähendab linnapea sõnul kogukonnale väga palju.
Tähtsaks päevaks andis Lääne Elu välja erilehe Piiskopileht, mida kirikulised mälestuseks kaasa said võtta. Pidulik päev Haapsalus oli viimse detailini läbi mõeldud, korraldava komisjoni tööd juhtis praostkonna vikaarõpetaja diplomaat Kristel Engman.
Sirje Semm