Halleluuja, laulgem laulu «Hyfrydol»

Laulu lugu

«Hyfrydol» on 19. sajandi Walesi kirikuviis, mis on Maarjamaal tuntuks saanud eelkõige kiriku laulu- ja palveraamatu (KLPR) vahendusel.
Tänu valsitaktilisele meetrumile ja meloodia hoogsale liikumisele on laul armastatud vaheldus tüüpilisele luterlikule koraalile. Viis on laialdaselt kasutusel, sisaldudes näiteks ka mormoonide lauluvaras.
KLPR laulu 121 kohta kirjutas Mari Sagur aastal 2006 usuteaduse instituudis (UI) hümnoloogilise uurimuse, mis on leitav UI raamatukogust. Käesolev kirjutis refereerib paljuski just seda tööd.
«Hyfrydol» hakkas mind huvitama, kui aitasin leida Briti raamatukogust materjali Mari Saguri töö tarvis, ja ma võtsingi nõuks tutvustada rubriigis «Laulu lugu» muu hulgas just seda laulu.
Viisi «Hyfrydol» autor, uelslane Rowland Huw Prichard (1811–1887) oli koorijuht ja kirjutas mitmeid kirikulaule, mida ka publitseeriti.
Aastal 1844 ilmus lastele suunatud kogumik «Cyfaill i’r Cantorion» (Laulja sõber). Selles kogumikus ilmuski esmakordselt viis «Hyfrydol» (meeldiv, vaimustav, armas), mille sõnadeks oli kuulsa Walesi poeedi Ann Griffithi (1776–1805) seitsmesalmilise luuletuse «Rhyfedd, rhyfedd gan angylion» (Inglitel on imeline näha) viies salm.
KLPRis sisalduv Wil­liam Chatterton Dixi (1873–1898) tekst «Alleluia! sing to Jesus!» on algupäraselt neljasalmiline, millest Silvia Airik-Priuhka (1926) on KLPRi tõlkinud kaks esimest salmi. Viisile «Hyfrydol» on kirjutatud mitmeid tekste. KLPRis on see viis veel kasutusel laulus 392A «Tänu Sulle, Taevaisa» (vt Tauno Väinölä, EK nr 37/38, 9.10.2002).
Esmatrükis on laulu viis kolmehäälse koorilaulu keskmises hääles. Taktides 17–20 on meloodia esimeses hääles. Ainsateks erinevusteks esmatrüki ja KLPRi meloodiate vahel on takti 2 lisandunud kaunistusnoot laadi teisel astmel ja takti 20 pandud kaheksandikest kaunistusnoodid laadi kolmandal astmel. Takti 20 kaunistus on juba nähtav trükises «Haleliwiah Drachefn», mis ilmus veel Prichardi eluajal, aastal 1855. Selles väljaandes on viis tervikuna neljahäälse kooriseade kolmandas hääles. Kaunistuse rütm erineb KLPRi omast, olles punkteeritud.
Fraasikujunduse poolest on 1844. ja 1855. a väljaannetes samuti üks erinevus: esimese fraasi esimese lause lõpus (takt 4) on fermaat, mis on hilisematest väljaannetest kadunud, lubades laulu esimesel kaheksal taktil kujuneda katkematuks muusikaliseks fraasiks.
Aastal 1906 ilmus «Hyfrydol» lauluraamatus «The English Hymnal with Tunes» ja sellele oli lisatud W. C. Dixi tekst. Selles välja­andes on meloodiajoonis ja helistik samad mis KLPRis, ainult taktimõõduks ei ole mitte 3/4, vaid 3/2.
Huvitav oleks teada, millal ja miks pärast 1855. aasta väljaannet tekkis teise takti esmatrükis puuduv, täiendav kaunistusnoot. Igal juhul võib öelda, et viis «Hyfrydol» sai selliseks, nagu me seda KLPRis tunneme, hiljemalt aastaks 1907.
«Hyfrydol» on inspireerinud mitmeid heliloojaid tegema sellest seadeid või kasutama viisi oma kompositsioonides.
Näiteks inglise heliloojal Ralph Vaughan Williamsil (1872–1958) ilmus aastal 1920 «Three Preludes, founded on Welsh Hymn Tunes. i. Bryn calfaria. ii. Rhosymedre. iii. Hyfrydol» (Kolm oreliprelüüdi Walesi kirikulaulude teemal).
Tulevikus võiks «Hyfrydoli» uurimine jätkuda ja uude KLPRi võiks lisanduda tõlked W. C. Dixi terviktekstist ning «Hyfrydoliga» algupäraselt kasutatud A. Griffithi tekstist.
Eerik Jõks