Head tarkusepäeva!

Jaan Krossi „Kolme katku vahel“ räägib Tallinna Pühavaimu pastori Balthasar Russowi (1536–1600) elust. Mõeldes viimastele aastatele võib leida kõneka paralleeli, kolme katku vahel elamine on sarnane viiruslainete vahel elamisega. 

Krossi romaani alguses on lugu, kuidas edasiõppimisplaane pidav noor Balthasar kuuleb oma isalt ühest eesti soost haridust saanud poisist: „Kas Sa Hans Susi mäletad? Tühja Sa mäletad. Tema suri aasta viie eest katku ära. Oli mündriku poeg ja linnakooli poiss ja hakkas koguduse jaoks lauluraamatut maakeelde panema ja tegi vist ise ka mõned laulud juurde. Nii et oleks esimene maakeelne laulutegija tulnud …“ Hans Susi, kellest on õige vähe teada, sest juba 1549. aastal suri ta noorena katku, sobib mitmes mõttes eestlaste hariduspüüdluste sümboliks. Ta tuli lihtsatest oludest, isa oli paadimees, kuid tal õnnestus õppida Tallinna linnakoolis. Tallinna Pühavaimu kiriku pastor märkas ta andekust, võttis kostile, tegi talle ülesandeks tõlkida eesti keelde evangeeliumitekste ja lauluraamatut ning muretses selleks oluliseks tööks paberit. On oletatud, et ehkki tõlketöö jäi pooleli, võidi Hans Susi tõlgitud tekste kasutada eestikeelsetel jumalateenistustel veel  pärast ta surma.  

Tänane Eesti Kirik ilmub 1. septembril, teadmiste päeval, mil on paslik rõhutada luterluse hariduspüüet. Eestlased olla hariduse usku. Minule kõneleb see ühest luterlikust juurest, mis välise religioossuse vähenedes on endiselt sügavalt eestlusesse jäänud. Luuletaja Hando Runneli värsirida „Kiri algab kirikust …“ on palju tsiteeritud, kuid teen seda jällegi.  

Käesoleval aastal algab õppeaasta koroonaviirusest tingituna pingeliselt. Kuidas käituda pärast mõne õpilase või õpetaja haigestumist; kus on vaja näidata vaktsineerimispassi; kui vajalikud on maskid jne on küsimused, millele selgeid vastuseid veel pole. Ometi teeb just meie hariduslembus mitmete asjade otsustamise lihtsamaks.   

Balthasar Russow sai oma aja kohta hea hariduse, tegutses vaimulikuna, kuid eelkõige tunneme teda „Liivimaa kroonika“ autorina. Kroonikas kirjeldatakse katku: „1571. aasta suvel jakobipäeva aegu puhkes taas äge ja vali katkutaud Tallinnas ja tervel Liivimaal. Tallinnas andis see taud end kõigepealt apteegis tunda ja lagunes siis kogu linnas laiali. /../ Kõikvõimas Jumal nimelt tahtis sellega näidata, et rohud ei suuda midagi kolme peanuhtluse vastu, nimelt katku, sõja ja kalli aja vastu, millega Jumal sõnakuulmatuid maid ja linnu nuhelda võtab, vaid et niisugustes hädades Jumala sõnale vastavalt paremaid rohtusid ei leidu kui patukahetsus ja meeleparandus ning vaga palve Kõikvõimsa Jumala poole, et ta seda karistust kergendaks.“

Hoolimata sellest, et kiitsin Russowi head haridust ja tema kroonika oli 16. sajandil vägagi tähelepanuväärne ajaraamat, on küllap tänapäeval vähesed, kes on seal toodud hinnanguga katkule nõus. Kui mõtlen koroonaviirusele, siis suur enamik kirikuid ei mõista seda Jumala nuhtlusena. Samuti suudavad mitmed tänased arstirohud haiguse levikule ja selle mõjudele üsna edukalt piiri panna. Üleskutse lasta end vaktsineerida on esitanud paljud kirikud..  

Kui suhtume eitavalt kroonika hinnangusse katku kohta, siis see kinnitab, et käime head haridust hindavate Hans Susi ja Balthasar Russowi jälgedes. Nimelt on teadusele omane uute seisukohtade ilmnemine, nende testimine ning kui uued seisukohad saavad kinnitust, muutuvad need ka hariduse osaks. Kirikule ja ühiskonnale tervikuna on oluline kasutada just parimat teadmist. Paljud Russowi kroonika teadmised olid head omal ajal, tänaseks on saanud endastmõistetavaks uued seisukohad. 

Hariduslembene ühiskond on sidus, tugev ja ilus. Tänapäeval võivad selle sümboliks olla nii lastelastele elutarkust õpetavad vanavanemad kui vanavanematele nutitelefonide saladusi õpetavad lapselapsed. 

Ilusat teadmiste päeva kõigile! 

 

 

 

 

Toomas Jürgenstein,

kolumnist