Hingehoid ja kooskõla püha Franciscuse vaimus

4. oktoobri pärastlõunal Viljandi Jaani kirikus. Üle puusilla astumas veerand tunni jooksul üle 100 inimese. Väiksesse valgesse armsalt viltuse lae ja konarlike seintega pühakotta on meeldiv tulla, sest tal on elus aura, tõdes üks konverentsi ettekandja Mikk Sarv.
Nõustun, hoone hingab seesolijatega kaitsvalt kaasa. Anu Raua villane vaip ei sobituks igale poole, samuti valgust toetavad Renee Aua vitraažaknad. Midagi koduselt maavillast, isegi mikrofoni kasutati rohkem kombe pärast.
Johannes Franciscus Kesa esitatakse pühakuks
Konverentsi pühendas korraldav Viljandi Jaani kogudus püha Franciscuse surma-aastapäevale. Esiettekandja erukolonelleitnant preester Einar Laigna kutsus radikaalselt frantsiskaanlaste viisi järgima: patukahetsusele, palvele, paastule. Teravas ettekandes, diagnoosides meie kõigi kahetsusväärset elamist saatana riigis, tõi ta näiteks vankumatu eeskuju, veel hiljuti Tallinnas liikunud Johannes Franciscus (Ilmar) Kesa, kes loobus iseku-sest, kõndis või seisis tihti kesk tihedat liiklust, rist käes ja tagasihoidlik riie seljas, jagades armastuse sõnumit, seda veel ateistliku režiimi ajal, kartmata olla avalik narr. Palve jõul lopsakalt kandvast isiklikust viljapuuaiast viis Kesa ande haiglatesse ja mujale, kus abi ning lohutust vajati.
«Nii nagu Johannes Franciscus oli võimeline palve-tama, paastudes imet tegema – jõuliselt, julgelt, jäägitu pühendumusega, ei saa igaüks hakkama. Sest ükski ei taha olla veidrik, napakas, oluline on olla teiste poolt lugupeetud, olla keegi. Kuid tema tuli toime, olles kui igapäevane meenutus Sõnumist,» jutustas Einar Laigna. «Aeg on küps, võib-olla saab teda peatselt pühakuks kuulutada.»
Laigna manitses märkama, et hukkumisohus tarbimisühiskond vajab tõelisi väärtusi võib-olla juba kiiremini, kui hetkel osatakse arvata.
Tarbimine, vaesus, kontekst ja tervikutaju
16 aastat sotsiaaltööd teinud Helmen Kütt kõneles vaesuse suhtelisusest. «Küsimus on vaimses vaesuses, selles, mida hinges tuntakse. Ja ehkki vanaemade tarkusest on teada, et elada tuleb osata rahakoti lõugade järgi, ei ole mitte kellegi kõige viimasel särgil taskuid, mistarvis siis üle laipade eesmärkide ja rikkuse poole püüelda,» resümeeris ta.
Marek Strandbergi poliitikas tuleproovile vastu pidanud ladus ettekanne meenutas, et loodus võib täiesti vabalt toimida ilma inimeseta. Kuid inimese seisukohalt oleks sama rumal mõistuspärast lähenemist loodusse taunida. Näitena tõi ta demograafilise plahvatusega ehk Maa elanikkonna kasvuga kaasnenud ressursside järsu tarbimise tõusu vajaduse: kui 19. sajand poleks naftat kasutusele võtnud, oleks 20. saj 1930ndail tõenäoliselt raiutud viimane puu. «Asju tuleb vaadata kontekstis,» toonitas ta.
Strandberg mõtestas frantsiskaanlastega seoses uuesti paastu olemust ja vajadust selle järele: kui inimene ise oma laiskuses ja apluses ei paastu, teeb seda tema eest organism, jäädes haigeks.
Kodus edasi mõtlemist nõudva probleemina jättis rohelise mõtteviisi tuntud esindaja õhku rippuma tõdemuse: tänapäeva inimesel, meil kõigil on nii asju kui teadmisi, kuid puudub tervikutaju.
Looduse seadused ongi Jumala seadused
Konverentsi pikim aplaus kõlas Fred Jüssile ja tema lindistatud linnulaulule. Kui Einar Laigna väljastas musta diagnoosi, siis selle päeva hea ravitseja Jüssi ravis kohalviibijaid. Ta küsis retooriliselt, kas meil on üldse valikut elada väga palju teisiti kesk vabaturu teerullivõimu?
Vastus tuli tunni jooksul, kaudselt, läbi linnuhäälte. Kui sootsiumi reeglistik muutub ahistavaks, aitavad püsiväärtused, mis religioonistki vanemad, viimane ju samuti sotsiaalne nähtus. Aitavad loodusseadused, arusaam, et oleme osa suurest tervikust. «Kui pöörata oma antennid eemale lipuvärvidest või nõukodade koosseisudest, sooservale, kus sookurg teeb alati sedasama häält. Püüda temalt õppida, samas rütmis elada. Austada vanemaid, abikaasat, lapsi. Mind on see aidanud,» ütles Fred Jüssi nii, et kõik jäid uskuma.
Lõppsõnas kõneles maausuline Mikk Sarv, et eesti rahva jaoks ei ole maausu ja kristluse vahe sugugi nii väga ületamatu. Paljusid arusaamu ja mõisteid, mis on maarahva keeles, meeles ja südames oluliseks peetud, peab oluliseks ka kristlus. Võib-olla on need universaalsed, võib-olla vastastikku mõjutatud, peaasi on ühine rõõmu läte, ütles Mikk oma muretul, sugestiivsel moel.
4. oktoobril möödus 781 aastat Assisi püha Franciscuse, frantsisklaste ordu asutaja surmast. 535 aastat tagasi rajasid frantsiskaani mungad Viljandisse kloostri koos kirikuga, mis praegu kannab Jaani kiriku nime. Frantsisklasi on peetud tänapäevase sotsiaaltöö ja rohelise mõtteviisi eelkäijaiks, religioonideülese vaimsuse viljelejaiks.

Juune Holvandus