Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Hoia, Jumal, Eestit

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Merillelt07
Merille Hommik

Hoia, Jumal, Eestit, meie kodumaad, / kaitse teda kallist, meie armsamat.
Meie kodumaa Eesti! Meie oma vaba riik! See on ime. Isegi see on ime, et võime sellest vabalt rääkida, heisata sinimustvalget – oma riigi lippu, laulda oma riigi hümni. Eesti vaba riik on Jumala armu hämmastav ime. Kui võtaksime arvesse kõike seda, mis on olnud ja mis on selge reaalsus – Eesti asukohta, ühte tema naabrit, ajaloo keerdkäike, suurte riikide juhtide mänge, sõdasid, küüditamisi, katku ja paljut muudki, siis ei peaks meid olemaski olema. Rääkimata oma riigist, vabadusest, iseseisvusest. See on ime, aga palju suurem ime on see, et Kõigeväeline meist hoolib, meid hoiab ja õnnistab.
Hoia, Jumal, Eestit, meie kodumaad, / kaitse teda kallist, meie armsamat.
Jumal on seda maad ja rahvast hoidnud. Ta on kaitsnud meid ja meie eelkäijaid. Kardan, et seda tänu, mida tema siit maalt kuuleb, pole just palju. Oleme suutnud isegi mõne laulupeo nii maha pidada, et peale hümni pole ühtegi laulu, milles palvet või tänupalvet. Õnneks möödunud suvel see muutus. Siis paluti südamest taas ja taas, et Kõigutamatu Kese meist lahti ei laseks.
Muudki olulist, taevassetõusvat ja -tõstvat lauldi. Kuid siin maal pole just palju neid, kes pühapäeva pühaks päevaks peavad, pühakodadesse jõuavad, ühiseid palveid teevad. Pole vist palju ka neid, kes kodus palvetavad. Kuid Jumal on meid hoidnud ja õnnistanud. Kõigutamatu Kese ei ole meist lahti lasknud. Selle eest on põhjust teda tänada. Peaksime palvetama ka nende eest, kes ise ei oska või ei taha seda teha. Paljud neist teevad väga vajalikku tööd, täidavad tähtsaid ülesandeid. Pole siis palju meil nendegi eest tänada ja paluda.
Hoia, Jumal, Eestit, meie kodumaad, / kaitse teda kallist, meie armsamat.
Kas meie kodumaa on meile kallis ja armas? Nii paljud tahavad siit ära. Nii paljud on rahulolematud siinse ilmaga, valitsejatega, kaasinimestega. Liiga vähesed heiskavad oma riigi lippu. Palju häid ja olulisi mõtteid mõelnud ja välja öelnud eestlane Ülo Vooglaid ütles hiljuti, et me peaksime IME juurde tagasi pöörduma. Lisas, et kui IME oli kord lühend Ise Majandav Eesti, siis nüüd võiks see olla Ise Mõtlev Eesti.
Keegi teine tark teatas, et eestimaalased jagunevad kaheks: tegijateks ja mahategijateks. Küllap nende mahategijate pärast paljud kardavadki ise mõtlema hakata. Lihtsam on vaadata, kust tuul puhub, mis mõtteviisid on valdavad, ja end valjuhäälse enamuse tuulde sättida.
Kristlased ei ole valjuhäälne enamus, aga see tuul, milles palvetavad ja armastust külvavad usklikud liiguvad, on vägevam mistahes inimtekkel puhuvast tuulest. See on Jumala Püha Vaimu tuul, see viib kurjuse ja kibeduse, arguse ja andestamatuse, hirmu ja valu. Toob rahu ja armastuse, usu ja lootuse, tervendab. Need, keda see tuul puudutab, muutuvad. Muutuvad tegijaiks. Ka rahutegijaiks.
Mahategijaid on juba piisavalt. Ristiinimesi pole sellesse suurde hulka vaja. Mis on arvustajatele, mahategijatele kallis ja armas? Miks peaks Jumal hoidma Eestit, kui me ise ei hoia siin üksteist, ei ole tänulikud, suuremeelsed, hoolivad, tunnustavad? Olen kindel, et Jumal hoiab ja kaitseb meid ja meie kodumaad, kui armastame teda ja oma ligimest.
Rahu, töö ja kainus olgu Eesti kroon, / vennaarmu suurus tema võimu troon.
Raudkepi originaalluuletuses on need sõnad sellised:
Rahu, töö ja kainus olgu eesti viis, / venna arm meil ainus kandja võitlusis.
Tööd tehakse Eestimaal päris palju. Kohati ehk liigagi palju. Nagu Vargamäel. Aga kuidas on rahu ja kainusega? Kaineltmõtlemist, rahulikkust võiks olla veidi rohkem, sest muidu võib vabaduse imelise kingituse kildudeks lüüa.
Venna arm või õelus? Valiks vist venna ja õe armu ja laseks sellel eneses kasvada. Kuuleks seda, mida maestro Roman Toi meile saja-aastase mehena soovis: Poisid ja tüdrukud, hoidke kokku!
Õnnista me rahvast, saada kosumist. / Puhasta meid kurjast, anna kasvamist.
Mida on sellistele sõnadele lisada? Piisab aamenist ja sellest, et iga kord seda palvelaulu lauldes iga sõna, iga palvet selles südamega laulame, südamest palvetame.
Aita võita vaevad, vägev kaitseja! / Jõudu andku taevad sulle, kodumaa!
Jumal on aidanud ja küllap aitab edaspidigi temale lootjatel võita kõik vaevad. Tema on endiselt vägev, aga püüdkem elada nii, et Vägevaim tahaks meid kaitsta. Oma riigi uuel aastal võiksime püüda olla need, kes mahategijate, hirmutajate indu vähendavad, meid allapoole kiskujate kisa vaigistavad ja oma lootuse panevad taevasele Isale – temale, kes on meile kinkinud Isa maa, kes on meid õnnistanud, hoidnud ja kaitsnud.
jaantammsalu_2014 copy

 

 

 
 
Jaan Tammsalu,
kolumnist