Hoiame pühakojad avatud

Käesolev aasta on nimetatud kultuuripärandi aastaks. Käimas on veel muinsuskaitsekuu, mis avati 18. aprillil ja kestab 18. maini, rahvusvahelise muuseumipäevani. Seda päeva on kutsutud tähistama muuseumiööga, milles osalevad ka mitmed kirikud ja hoiavad pühakodade uksed lahti hilise õhtuni.
Kirikul on auväärne koht kultuuripärandi hoidmisel. Üheks ajalooliseks tähtsündmuseks sai Eesti Muinsuskaitse Seltsi poolt eesti rahvusvärvide väljatoomine Tartu muinsuskaitsepäevadel 1988. aastal. Vaimulikena ühendas meid uuel ärkamisajal muinsuskaitseklubi Portaal.
Algav suvi kutsub avama kirikuid teelistele. Möödunud aastal Eesti Kirikute Nõukogu välja antud vihikus «Teeliste kirikud» kirjutas piiskop Philippe Jourdan: «Hoides käes Eesti pühakodasid tutvustavat teatmikku, hoiad Sa oma käes eesti rahva hinge, Sa tunned tema südame tuksumist, jagad tema rõõme ja muresid, kannatusi ja lootusi, elad kaasa tema argipäevaelule. Palju on neid, kelle viimane pilk enne teele asumist karmi saatuse poole läks kirikule, ja neid, kelle viimane mälestus armsalt ja kaugelt kodumaalt on olnud pühakoda. Kui paljud soovisid, aga ei saanud enne surma näha veelkord oma kodukirikut.
Kirik ei ole lihtsalt kooskäimise koht. Ta tähistab kogudust ja tunnistab kogudusest, mis selles paigas elab. Ta on Jumala elupaik Kristuses lepitatud ning ühendatud inimeste seas. Ta on palvekoda. Ta ei koosne ainult kividest, vaid ka kõikidest mõtetest ja meeleliigutustest, mis on sündinud paljude inimeste südames lugematute aastate jooksul. Need on elavad kivid, mis annavad sellele kohale erilise soojuse ja tähenduse.»
Kutsun siinkohal üles kõiki kogudusi: palun avage pühakojad ka argipäevadel mitte ainult oma kogudusele, vaid ka teelistele. Te võite vastu võtta nii ingleid kui inimesi. Kindlasti oleme seisnud suletud kirikuukse taga ja soovinud sisse astuda. Hea on, kui leiame teadetetahvlilt kuulutuse selle kohta, kelle poole pöörduda kirikusse pääsemise sooviga. Omalt poolt nimetan neli põhjendust, miks kirikud võiksid olla üha enam avatud teelistele ja ränduritele.
• Kirikuhoonetel on eriline koht Eesti kirikuloos, aga samuti hariduse ja poliitika ajaloos. 800 aastat oleme seotud kristliku Euroopaga. Suhetest Ida- ja Lääne-Euroopaga räägivad nii iidsed palverännakud kui keskaegne kirikuarhitektuur.
• Kirikud on ainulaadseks arhitektuuri, kultuuri ja religiooni kogumiks. Eesti maakondades võime saada tuttavaks usulise maastiku rikkustega kõige vanemast ajast kuni tänapäevani. Keskaegsed pühakojad ei ole muuseumid, seal töötavad ja elavad kogudused.
• Kirikud kannavad endas erinevate konfessioonide elavat traditsiooni, millega saame tutvuda pühakodasid külastades. Ärgem nähkem erinevustes vastuolusid, vaid rikkust. Kirikutes on võimalik tutvuda erinevate rahvuskultuuridega, mis on rahumeelselt elanud üksteise kõrval. Praeguseni on säilinud meie külades ja linnades ka slaavi, saksa, soome ja rannarootsi mõjud.
• Kirikul on tähtis osa auväärse muusika ajaloos. Hindamatu väärtusega on kirikute unikaalsed orelid, mis moodustavad Eesti oreliloo väärtusliku pärandi. Kirikukontsertidele tulevad inimesed meelsasti ja avavad ennast vaimsete väärtuste vastuvõtmiseks.
Sellel aastal vaatame tagasi riikliku programmi «Pühakodade säilitamine ja areng» kümneaastasele tegevusele. Plaanid, mida programmi kavandades tehti, olid suured, paraku on neist teoks saanud vaid piiratud osa. Vaatamata rasketele majandusoludele jätkus programm siiski aastast aastasse. EELK pühakojad on programmi kaudu saanud toetusi kokku veidi üle 6 miljoni euro. Kultuuripärandi säilitamine, hoidmine ja kasutamine on võimalik ühistöö tulemusena. Kogudused on hoidnud ka repressioonide ajal oma pühakodasid alles ja teevad praegu pingutusi kirikuhoonete korrashoidmiseks ja remondiks. Hoidkem pühakojad avatud! Tere tulemast kirikusse!

Tiit Salumäe,
assessor