Hoidkem au sees vennaarmu

Osalesin laupäeval Estonias Eesti Kongressi 20. aastapäeva tähistamisel. See oli mulle tähtis, rõõmus ja veidi nukker päev. Eesti Kongressi ettevalmistamise näol oli tegemist olulisima rahvaalgatusega, mille käigus registreerus kodanikena ligi 800 000 inimest ja mitukümmend tuhat kodakondsuse taotlejat, hea sõber Jüri Stepanov teiste hulgas.
Olen väga õnnelik ja tänulik, et olen saanud osaleda iseseisvuse taastamisel, kuulutanud 21 aasta eest koos Trivimi Velliste ja Eve Pärnastega Tallinnas Raekoja platsil välja Eesti kodanike registreerimise Eesti Kongressi saadikute valimiseks, osalenud saadikuna kongressi kõigil istungjärkudel, vähemalt ühe neist ka avapalvega sisse juhatanud.
Olen õnnelik ja tänulik, et meil on oma riik ja oma keel ja et kirikul on võimalus asetuda oma rahva südamesse, kogukonna keskmesse ning tunnistada oma usku sõnade ja tegudega.
Ometi kriibib miski südant. Apostel ütleb: vennad, ma ei taha, et teil jääks teadmata, et kõik meie esiisad olid pilve all ja kõik läksid läbi mere ja kõik ristiti Moosesesse pilves ja meres. Ma ei taha, et teil jääks teadmata, et me kõik käisime pilve all ja läksime läbi Punase mere. Sada tuhat küüditatut ja pea sama palju pagulasi, mahasurutud ja tasalülitatud rahvas, kes liikus loogeldes loojaku poole, sai siiski vabaks. Punane meri, punane ajastu sai läbitud ning need, kes sellest julge krooliga välja loovisid, on nüüd vabad. Vabad on ka nende järel käijad ja järeltulijad.
Vabadus on väärtus. Tunne Kelam toonitas oma sõnavõtus, et vabadus saab oma tõelise tähenduse vaid veel kahe V-tähega mõistega ühendatult. Need mõisted on väärikus ja vastutus. Vaba ja väärikas kodanik, kes vastutab oma sõnade ja tegude eest, ei luba enesele ebaausust, alatust ja teiste arvel elamist. Ta ei lindista salaja, ei levita laimu ega kuulujutte, ei otsi omakasu ega suurustle. Ei ole iseennast täis ja peab ametit või positsiooni mitte privileegiks, vaid võimaluseks teenida oma maad ja rahvast.
Kui palju on neid, kes on valmis tunnistama ja uskuma, et see punasest impeeriumist, merest ja kõrbest läbiminek sai võimalikuks tänu usule? Mitte ainult usule Eesti Vabariigi järjepidevusse, vaid tänu usule tõeliste väärtuste elavasse alusesse, sellesse, mis viimsena tingib nii olemise kui käitumise, absoluutsesse vundamenti, Jumalasse ja Jeesusesse Kristusesse? Jah, väike salgake neid on. Ma nägin mitmeid neist ka laupäeval Estonias.
Tahan küsida jumalausklikelt, kuidas saab teie elus nähtavaks usk ja seotus igavese aluspõhja külge, Jeesuse külge, ja kuidas avaldub see teie igapäevases elus. Mina usun ja see usk annab mulle seletamatu kindluse otsustamiseks ja elamiseks. Vaatamata sellele, kas pean oma otsused langetama rahvaesinduses, kirikus või tänavanurgal, tean, et viimselt päritakse minult nende eest vastust mitte mööduvas ja üürikeses argi-, vaid igaveses pühapäevas. Ja siin saab jumalakartus mitte pagendavaks ja heidutavaks, vaid edasiviivaks ja vääramatuks väeks, mis teeb minuga, mitte küll minu eest, nii palju õnnestavat.
Ärge kartke kuulutada Kristust. Ärge kartke ka vastata inimeste tõelistele vajadustele. Ärge leppige elava, vabaduse, väärikuse ja vastutuse Jumala asemel puuslikuga, kes nõuab elu kõrvalejätmist jumalateenistusest ja lepib surnud vormiga. Ristiinimese elust ja palvetest ei tohi välja lõigata isamaa-armastust ja vastutust oma kaasmaalaste ja liigikaaslaste eest laiemalt. See on mulle võõras. Me oleme saadetud maailma, et see meie läbi oleks paremaks paigaks elamiseks ja suremiseks ning et inimestel oleks julgust ja jõudu nii selleks kui teiseks.
Selleks hoidkem au sees vennaarmu, emakeelt ja isamaad. Mida muud meilt siis soovitakse kui seda, et käiksime ustavalt oma Jumalaga, oleksime hoolivad ja halastavad oma ligimestega ning teeksime, mis on õige ja kohus ja hea.

Avo Üprus,
Eesti Kongressi saadik