Hospiitsfilosoofiast kaplani pilgu läbi

Oktoobris toimunud esimese hospiitskonverentsi järel tegi Eesti Kirik intervjuu Jüri koguduse õpetaja Tanel Otsaga, kes teenib kaplanina Tallinna Diakooniahaiglas, mis seni ainukesena Eesti meditsiiniasutustest pakub hospiitsteenust.

Ajalooliselt ulatub süstematiseeritud hoolekande algus hospiitside näol 9. sajandisse. Eestis võib taoliseks ettevõtmiseks nimetada Tallinnas 1237. aastal moodustatud Jaani seegi hospiitsi.

Tänastest Tallinna Diakooniahaigla patsientidest on üks kolmandik onkoloogilised haiged, kelle tervendav ravi pole enam võimalik ning kes vajavad oma vaevustele vastavat kergendavat ravi ja hooldust, mida pole enam võimalik kodus pakkuda. Just neile patsientidele avati diakooniahaiglas 2002. a sügisel koostöös Norra partneritega 12 voodikohaga hospiitsosakond.

Oktoobri algul korraldatud esimest hospiitskonverentsi võib igati vajalikuks ja õnnestunuks lugeda. Nagu ka konverentsil räägiti, kõneldakse hospiitsfilosoofias eelkõige elu kvaliteedist. Kuidas Sina selle temaatika enda jaoks lahti mõtestad?

Tanel Ots: On üks ütlemine, mis siin haiglas tabavana tundub: me ei tegele surijatega, vaid elavate inimestega, nad lihtsalt surevad meist varem. See sisaldab endas vähemalt kahte olulist tõdemust. Esiteks on ka viimases staadiumis haige ennekõike elav inimene. Väheseid asju, mida temaga teha ei saa, on näiteks võidujooksmine või käesurumine. Vaimselt on aga tegu sageli palju adekvaatsema maailmatunnetusega kui meil, kel üks kiire ajab teist taga.

Olen nõus ühe uskliku memmega, kes paar päeva enne surma ütles, et vähkkasvaja on temale kui Jumala kingitus. Mõelda, kui palju inimesi saab õnnetult surma, ilma et neil oleks mahti tõsistele asjadele mõelda või kas või lähedastega jumalaga jätta. Minule, leidis ta, on antud aeg nii Jumalaga kui kaaskondlastega asjad korda ajada.

Millised on Sinu kliendid/patsiendid seal? Vanad? Usuvad nad Jumalasse?

Diakooniahaigla on tavaline ja üsna adekvaatne läbilõige Eesti ühiskonnast. Haigla kuulub küll juriidiliselt Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule, kuid personali ega patsiendi vastuvõtmisel pole sellest olenevalt mingisugust valikut tehtud. Seega pole meie haiglas peatuja keskmisest religioossem kui inimene mistahes sarnases asutuses.

Võib-olla annab kristlikule hoolekandele viitav sõna «diakoonia» mingisuguse eelhäälestuse kõigile osapooltele, et vaimuliku kohtamine haigla trepikojas ei mõju kellelegi üllatusena. Loodetavasti ei tunne aga ükski patsient hirmu, et vaimulikuga vestlemisest keeldumine võiks selles majas kaasa tuua kesisema hoolduse.

Kaplanitööl haiglas on minu praktilise kogemuse järgi kolm sihtgruppi: patsiendid, nende perekonnaliikmed ja haigla personal. Teiste sõnadega öeldes: kõik, kes meie haiglas elavad, külas käivad ja seal töötavad.

Sotsiaalministeeriumi abiminister Peeter Laasik rõhutas, et kõige muu kõrval on oluline investeerida taolise asutuse personali, inimestesse. Kujutan ette, et ristiinimese parim investeering on lasta Jumalal enda kallal tööd teha. Kas Su kolleegid saavad vajadusel Sinult toetust? Kuidas nad vastu peavad?

Enamus kolleege haiglas ei ole kristlased. Arvan, et see ei peaks ka olema tingimuseks meie majas töötamisel. Vähemalt ei saa selliseid asju eeldada professionaalsuse arvelt.

Pigem võib tekkida probleeme siis, kui kiriku nime kandvasse haiglasse hakkavad imbuma hooldajad, kes öist valvekorda ning voodi külge aheldatud patsiendi paratamatut olukorda hakkavad kasutama usuliseks propagandaks. Kuna siin ei saa inimene otsustada, keda uksest sisse lasta, nagu ta seda kodus teeks, siis tuleb hingeabi osutajale esitada sama kõrged professionaalsed nõudmised nagu arstile või õele nende töölõigus.

Samal ajal on meie maja personal harjunud vaimulikuga enda keskel ning vastastikune tugi on tuntav. 

Mida vajab hospiitsosakonna patsient kõige enam?

Tegemist on hooldusraviga, kus aktiivne meditsiiniline sekkumine ravimise eesmärgil on lõppenud. Meie majas ei näe reeglina tilguteid ega muud aparatuuri, mille eesmärgiks on inimesest kas või koomaseisundis kõiksugu eluks vajalikku läbi pumbates võimalikult kaua elus hoida. Selle asemel antakse võimalus väärikalt lahkuda.

Hospiitsfilosoofia ei näe surmaga lõppevat haigust meditsiini läbikukkumisena. Surm on sama loomulik elu osa nagu sündimine, kuid võib teatud tähendusrikkuse poolest olla ilusamgi.

Peamiseks vahendiks, et leida ilus lahkumine, on efektiivne ja totaalne valukontroll. Kui patsiendil on esikohal valu, siis kõik muu on tema jaoks teisejärguline. Palliatiivses hoolduses ei keskenduta ainult füüsilisele valule, mis kasvaja teatud staadiumitega kaasneb, vaid sama tõsiselt püütakse tegeleda psüühilise, sotsiaalse ja vaimse (eksistentsiaalse) valuga.

Patsiendi ümber on multiprofessionaalne meeskond, mille liikmed on lisaks arstile, õele, hooldusõele, sotsiaaltöötajale, kaplanile ning vabatahtlikele ka perekonnaliikmed. Samal ajal võib patsient ise olla selle meeskonna parim õpetaja. Oluline on vaadata perekonda kui tervikut, mille üks liige on lahkumas ning kus seesama valu võib esineda lähedasel veelgi tõsisemalt, kui lahkumisega leppinud patsiendil.

Küllap on hospiitsi temaatika laiemalt seotud väärika vananemisega. Ja vananeb ju kiiresti vähemalt kogu Euroopa. Teisalt oodatakse vananejailt elurõõmu, ta võiks olla särav ja avatud tarbija turgudel ning proovida kõike, mis nooruses tegemata jäi… Millisena paistab selle loosunglikkuse kõrval vananeva kristlase portree? 

Nii nagu väärikas vananemine, on ka palliatiivne ravi pigem unustusse libisev ja alati olemas olnud vana. Meditsiin õieti valude leevendamisest on alustanudki. Ilmselt on tänaseks suudetud inimese elueale kümmekond või rohkem aastat pikkust lisada. Vastamata on jäänud, kuidas lisaks võidetud aega kasutada ning hoopis unustatud, mis pärast pikka ja õnnelikku elu veel oodata on.

Hospiitsi all mõistetakse läänemaailmas ennekõike ülalkirjeldatud hooldusravi inimese elu viimastel nädalatel. Kuid siin saab hästi selgeks, millised on olnud inimese usulised vaated varem ning millele ta on lootnud. Kristlase lahkumine võib olla ilus ja võidukas finaal vaatamata viimaste hetkede füüsilisele nõrkusele.

Kuid selles küsimuses on koos kaks erinevat asja, nimelt ei ole suremine raske haiguse tagajärjel mitte esmajoones eakate inimeste probleem. Avalikkuse eest jääb varjule, kui palju lahkub kas või erinevate kasvajate tagajärjel meie hulgast igal aastal keskealisi ja noori ning ka lapsi. Nooremate usuline maailmapilt ning valmidus vaimuliku abi kasutada on aga hoopis erinev kaheksakümneste põlvkonna omast.

Vananemine on väga oluline teema ja üks, mida kirik peab mäletama ja edasi andma, on eaka inimese väärikus ning ilu. See on palju enam kui viisakusest endast vanemate vastu austuse üles näitamine. Pigem on nii, et rõõmsas usus vanaks elanud inimesest ilusamat ei ole.

Võtame kas või näopildi, kõigist vintsutustest usu ja lootusega läbi tulnud inimese palgele pole aeg saanud sügavaid kortse voolida teisiti, kui et iga kurd sellel naeratab ja soovib sulle õnnistust. Kui me täna oleme hakanud hindama ka hoone sisekujunduses pigem vana soonilise palkseina avamist kui kinnikatmist, siis samasugust iluideaali saame ususilmadega näha ja hinnata inimestes.

Kõiki ajakirjanduse väljaandeid ehtivate noorte näitsikute näolapid on sellega võrreldes kui igav kipsplaat, mida on püütud rohke värviga elavamaks muuta. Mitte iga vanainimene ei saa anda nii kaunist tunnistust, kuid meie koguduste järjepidevus on seisnud just selliste ilusate ja õnnelike palvekätel.

Selle ilu tõeliseks nägemiseks on aga vaja südamesilmi ja selle elu endale igatsemiseks uueks saanud inimest. Kelle jaoks surmal ei ole lõplikku sõna, see on üksnes kui värav või sild, mille kaudu saame igavesse ellu, millest koduigatsus meie südames juba ammu on märku andnud.

Küsis ja teemat arendas

Mari Paenurm