Iga inimene väärib head sõna ja naeratust

Kevadel korraldas Eesti Kiriku toimetus EELK 100. aastapäevale pühendatud lugude kogumise võistluse teemal „Minu kodukogudus“, millega innustati inimesi jagama oma kogemusi koguduse liikmena. Mälestusi kogunes kena hulk ja kõik need on osa meie kiriku (aja)loost.
Kui mõtlen tagasi ajale, mil ise kunagi teismelisena koguduse liikmeks sain, siis meenuvad esmalt emotsioonid esimestest kokkupuudetest kiriku, koguduse liikmete ja õpetajaga. Muljed olid toona mõneti ambivalentsed – ühest küljest turvalisust tekitav tähelepanelikkus ja hoolimine (ka võõrast), teiselt poolt teatud reserveeritus, mis arvatavasti johtus sellest, et juba veerand sajandit ei oldud harjutud nii suurel hulgal lapsi ja noori kirikus (k.a jumalateenistustel) nägema.
Hiljemgi mäletan, kuidas koguduse õpetaja on laste osalemise tähtsust jumalateenistusel eraldi toonitanud, sest harvad ei olnud korrad, kus mõne väikse kirikulise toimetamine ja vahel ka häälekam sekkumine tingis eakamate kirikuliste hukkamõistvaid pilke. Aegadele, mil kirikusse voolasid rahvamassid, võib tagasi vaadata nostalgiaga ning laste ja noorte kirikusse jõudmiseks tuleb praegu näha rohkem vaeva kui varem.
Tulles aga tagasi mälestuste juurde, siis lisaks tähelepanelikkusele ja empaatiale märkas siinkirjutaja kirikus tavapärasest rohkem silma vaatavaid ja naeratavaid inimesi. Kui kõrvutan oma mälestusi nende tähelepanekutega, mida vaimulikuna hiljem inimestelt kas pühapäevakooliaegsete või leerikoolist pärit mälestustena kuulnud olen, on need väga sarnased – isegi kui kümnest käsust enam kõik meeles ei ole ning usutunnistus on vähesest kasutamisest tulenevalt sootuks unustatud, siis emotsioone ja nendega seotud tundeid mäletatakse.
Valdavalt on neid kirjeldatud positiivsete kogemustena hoolimisest, tähelepanelikkusest, abivalmidusest ja kokkukuuluvustundest. Tundest, et oled oodatud ja sinust hoolitakse. Kristlik osadus ja ligimesearmastus on kiriku tunnusmärgid, ehkki iga kristlane sellest kahjuks alati parimat tunnistust ei anna. Inimestena, olgu kristlaste või mittekristlastena, on meil alati arenguruumi.
Üks Karjalas sündinud tuttav rääkis hiljuti nende peres laste kasvatamisel rõhutatud põhimõttest, et iga inimene väärib head sõna ja naeratust. Oma olemuselt on see tõdemus väga kristlik: kõigel loodul on oma ainulaadne väärtus. Selle kuldsalmi vaimus on kasvanud mitu põlvkonda selle suguvõsa liikmeid. Tuttav lisas, et ka oma lapsed on ta selles veendumuses üles kasvatanud ja halba sellest ei ole sündinud, pigem vastupidi.
Aeg-ajalt on kurdetud Eestis valitseva enesekesksuse, hoolimatuse ja kurjuse üle. On raske tõestada, et mõni rahvas on teisest õelam, isekam või tigedam. Küsimus on ennekõike kollektiivsetes väärtushinnangutes, mis käitumist ja hoiakuid kujundavad ning mõjutavad. Kurjust, pahatahtlikkust ja hoolimatust ei õigusta aga miski.
Üldpilt koosneb detailidest ja meie igapäevases elus on väiksed asjad teesillutajateks suurematele. Nagu on tabavalt sõnastanud Karl Ristikivi, ka sisaliku teekond kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe /…/ ning see, mis sa kunagi naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada, aga naeratus jääb.
Asjatundjad ütlevad, et lapsed naeravad päeva jooksul umbes kolmsada korda, naeratavad veelgi rohkem. Täiskasvanud samal ajal alla viieteistkümne korra päevas ja paljud stressis inimesed tõenäoliselt veelgi vähem. Kipume ennast unustama oma isiklikku aeg­ruumi, oma tegemiste, murede ja eesmärkide maailma. Morn ja enesessetõmbunud inimene ei ole aga vaba.
Kuidas selles olukorras luua või taastada sildu ligimestega? Loov ja ülesehitav armastus saab teoks inimese igapäevastes suhetes ja toimingutes. Igal ristiinimesel on kristlikule usule ja õpetusele tuginedes „vahendid“ inimestevaheliste sildade ehitamiseks tähelepanelikkuse ja ligimesearmastuse näol olemas. Kui kogu arsenali kasutamine tundub esialgu harjumatu, võib alustada näiliselt väikestest asjadest – ligimest märgata, hea sõnaga toetada ja naeratada!
Naeratus nagu ka head sõnad peegelduvad tagasi ja ei saa välistada, et nende tulemusel võib midagi muutuda. Kui mitte globaalselt, siis vähemalt naerataja ja naeratuse vastuvõtja jaoks. Väike asi saab suureks, ühekordne mitmekordseks ning küllap on sellel lõppkokkuvõttes ka laiem positiivne mõju. Oma igapäevatöös diplomaadina olen täheldanud, et tähelepanelikkusel ja empaatial on oluline koht riikidevahelistes suhetes – need võivad avada uksi ja inimsüdameid, lahendada sõlme läinud suhteid ja sillutada teed uutele.

 

 

 

 
Kristel Engman,
kolumnist

Kristel Engman on EELK vikaarõpetaja, diplomaat. Töötab juulikuust Rootsis Stockholmis Eesti saatkonna asejuhina.