Igaühe õigus väärikale kohtlemisele

«Hallpead austa, kulupead kummarda», ütleb üks tuntud eesti rahvatarkus. Vahel tundub, et see vana tõde kipub reaalses elus liiga kergekäeliselt laiali valguma. Või siis mine tea, kus see tõde on – kas liiga rahulolematute klientide taga või hoopis personali tuimuses.
Keila haiglat käsitlevatele artiklitele lisatud kommentaare lugedes jääb mulje, et ringkaitse on mõlemal liinil. Kuigi selge on see, et kommentaariumi põhjal mingeid järeldusi teha on ennatlik. Pigem on ilmselt arukam tuua paralleele oma kogemustest.
Hooldekodu, mis jääb n-ö minu teeninduspiirkonda, väisan jõudumööda korra kuus. Alati on tunne, et sind oodatakse: nagu läheks kellelegi külla, kellegi juurde koju.
Kodutunnet mingis suures «kombinaadis» on väga raske tekitada ja tundub, et see polegi sageli eesmärk. Pigem on sihikule võetud kasum või midagi hoopis muud.
Paratamatult on suurte hooldekodude juurde tekkinud mõrkjas ärimaik ning tundub, et seda peetakse normaal­seks. Ehk siis – taas üritab Eesti jõuda faasi, mis mujal Euroopas on juba läbitud.
Tänapäeval on läänemaailmas jõutud tõdemuseni, et just väikesed, piiratud klientuuriga hooldekodud kannavad seda funktsiooni, mida nad peaksidki kandma – väärikat vananemist.  
Meie valla hooldekodu võib tõepoolest nimetada koduks, sest kuidas teisiti saakski kirjeldada vana, õdusat, looduskaunis keskkonnas asuvat hoonet. Õuel saavad vanurid päikese käes peesitada, põllulapikesel kasvavad köögiviljad, olemas on lõkkeplats, kõrvalhooned. Aeg-ajalt käivad eakaid rõõmustamas mõned taidlejad.
Päevas on kindlad kellaajad lugemistundidele, kus kõik kokku kogutakse ja lehest uudiseid ette loetakse. Õhtuti mängitakse mälumängu ning, nagu öeldud, ka jumalasõna väärtustatakse selles majas. Ei usu, et suures hooldekodus tuleks kõne alla näiteks see, et pastor kutsutakse armulauda jagama kellegi juurde, kelle seisund on halvenenud.
Meil on küll tunduvalt vähem ruumi kui mõnes linna hooldekodus, aga järjekord on pikk, sest igaüks tahaks oma vanaduspõlve veeta just sellises kohas. Seda sel põhjusel, et seal on hoolealuste ja hooldajate arv omavahel talutavas kooskõlas, igaühe jaoks leidub aega, igaüks tunneb end osana ühest perekonnast.
Teeb nukraks, et «kombinaatide» patsientide jaoks sageli ei jagugi aega ning hoolt nii palju, kui seda vaja oleks. Lihtsalt ei jätku inimressurssi ja olemasolev ei suuda tagada inimväärset keskkonda. Üks asi on töökoormus, teine asi väike palk. Iseküsimus on muidugi see, kas väike palk on õigustus kellegi halvasti kohtlemisele.
Selline asutus, mille eesmärk peaks olema nende inimeste hoidmine ja turgutamine, kes endaga enam hakkama ei saa, ei tohiks lubada endale empaatiavõimetuid töötajaid.
Näiteid selle kohta, millised tingimused valitsevad linna hooldusosakonnas, ei tule kaugelt otsida: hiljuti hooldekodust linna haiglasse saadetud kaks patsienti toodi tagasi sellise haudumusega, et kohati oli isegi nahk maas. Voodikoht selles asutuses maksab 1214 eurot, meie hooldekodu ajab läbi 332 euroga kuus. Ent aina nõutakse väikeste hooldekodude suureks liitmist…
Tahaks loota, et mingi arusaam tuleb viimaks ka otsustajate meeltesse. Arusaam, et inimese elu viimased aastad pole see koht, kus mõelda kokkuhoiule või kasumile.

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist