Igavikuline tarkus ja rahu peavad kirikus säilima

Mind ristis nõukogude ajal Jaan Kiivit Tallinna Püha Vaimu kirikus. Püha Vaimu kiriku vaim ja vaimsus ning Kiiviti karisma olid need, mis tõmbasid. Hiljem olin koguduse juhatuses. Jaan Kiiviti abikaasa Sirje tegi seal lastetööd. Kuna Kiiviti tütred tegelesid suusaspordiga, siis nii me ühiselt neid asju ajasime. Nüüd on lähedasem Tallinna Jaani kirik.

Mul pole juhatuse liikmena mingeid ambitsioone, aga tahan, et igavikuline tarkus ja rahu kirikus säiliksid ja inimestel oleks koht, kuhu tulla. Tahan, et põhiväärtused jääksid paika. Suuresti on kirikuuksed alati avatud ja igaüks võib vaba lauseehitusega kas või mõttes oma palveid pühakojas lugeda. Selliseid vaikseid kohti on tänapäeva hektilises maailmas suhteliselt raske leida. „Interaktiivne satanism“ on meid endasse haaranud ja pakub virtuaalelu näol lummavat väljundit. Seal võib kõiki kiruda, kõikidega kaasa minna, solvata, alandada. Me oleme demokraatiat kurjasti ja valesti mõistnud. Kui palju inimesi on endalt paaril viimasel aastal elu võtnud või kaotanud oma eesmärgid, varanduse. Kuritahtlik ajakirjandus ülistab neid üksikuid rikkaid, ulmeinimesi, kes on teeninud mingi varanduse. See on vale, see on tõeline vale, ja praegu keegi peale kiriku seda ei ütlegi: maist vara ei saa keegi meist kaasa viia. Maine vara ahvatleb, risustab sinu eksistentsiaalset olevikku. See haarab endasse, võtab kogu aja sinu lühikesest elust. Kõige lõpus mõtled, et oh, oleks võinud seda ja teist.

Just seda ma pean tähtsaks: armastage oma perekonda, austage oma riiki ja sinimustvalget, käige seda rada, mida teie esivanemad käisid, lugege head kirjandust, olge avatud avastustele. Avastamist on maailmas meeletult palju: kas või lähed ja istud loodusesse ning kuulad selle hääli. Just see aja tunnetus ja lihtsad väärtused, mida oleme kaotanud, toovad paljusid inimesi tasakaalupunkti ja teevad õnnelikuks. Õnnelikuks saamine ei ole kuidagi eesmärk, vaid kõige võimsam eesmärk on olla õnnelik: õnnelikuna ärgata, õnnelikuna magama minna. Kui sa lähed kirikusse, lülitad oma telefoni välja, siis oled võõrast, välja mõeldud maailmast korraga reaalses maailmas, et igavikulist tunnet seal tunda. Võib-olla keegi leiab sealt mõne hea salmi või raamatu, mis annab talle elujõudu. Väga palju on maailmas ka kirjasõnasse pandud tarkust, aga see on lämmatatud tänastesse ilmuvatesse elulugudesse. Igaüks, kes saab 20aastaseks, kirjutab juba oma eluloo. Ühiskond toodab meil VIPe, väga tähtsaid persoone, see on tootmismehhanism. Kui kunagi oli etendus „Kuulsuse narrid“, siis praegu kõik inimesed tahavadki olla hästi kuulsad. Kui sa ei ole kuulus ühel alal, siis oled teisel. Kiiresti saab kuulsaks nii, et õhtul lähed „Aktuaalsesse kaamerasse“, sest oled riigikogu hoone aknad sisse visanud. 

Inimestel on vaja hetkekuulsust. Sellepärast on kõik need interaktiivsed aknad, kus nad saavad kohe näha, mitu inimest neid jälgib – see on tegelikult hullumeelsus. Ma arvan, et see pärsib inimese aju ning võtab võimaluse olla rõõmus ja õnnelik. Aga kui meil pole rõõmsaid ja õnnelikke inimesi, siis kogu meie riik vajub tagurlikku nüridusse, hingetusse. See vaimujõuetus ahvatleb lärmakaid tegelasi ennast esiplaanil esitlema. 

Kuna lärm on nii suur ja aeg piiritletud, siis ei suuda inimesed ise oma kurnatuse ega piiratuse tõttu õigeid valikuid teha. Kui vaatame uudiseportaalide kümmet esimest uudist, on seal kindlasti palju labaseid uudiseid, mis vanal ajal ei oleks mitte kunagi meieni jõudnud. Kiriku roll võikski olla inimesi julgustada ja rahustada, inspireerida ning anda neile lootust ja usku käia oma teed ja hinnata lihtsaid väärtusi. 

Öeldakse: ärge niitke muru. Sest looduse paljusus annab meile elurikkuse, lõhnu ja värve, kutsub esile rahulikke olekuid. Vajame head puhast energiat ja armastust inimeste vahel. Ja kui armastusele järgneb austus, siis tekib siia hoopis võimsam ja kõrgem lõke, mis soojendab ka neid, kes ise ei jaksa puid juurde visata, aga tahaksid seal ääres ennast soojendada.

Nii nagu kunagi Eesti lauldi vabaks. Lauljaid ja laulukirjutajaid oli vähe, aga väga paljud said sellest rõõmu ja inspiratsiooni, inimesed said naerda ja nutta, said ennast välja elada ja tundsid südames soojust. Kirik on umbes sama. Kui seal on kas või üks hea õpetaja, kes siiralt usub ja juhib, ja tulekolle hoitakse soe, siis ongi kõik hästi.

 

 

 

 

Even Tudeberg,

Tallinna Jaani koguduse juhatuse liige