Iive ja usk

Avades nädalavahetusel Pärnus toimunud kultuurikonverentsi, kus said sõna võimalikud kultuuriministri kandidaadid, pidas Pärnu maavanem, sarnaselt paljudele poliitikutele, Eesti tõsiseimaks probleemiks madalat iivet.
Kuulsat teadusemeest tsiteerides tunnistas ta, et mitte majanduslik heaolu – nagu näivad arvavat Eesti erakonnad – ei suurenda sündivust. Vastupidi, heaoluühiskondades on iive kõikjal negatiivne. Isegi seal, kus see nii ei tundu olevat, ollakse plussis eluea pikenemise arvel.
Niisiis: lastega pered vajavad toetust, aga sündide arvu see ei suurenda. Miks siis nii? Põhjus ei ole materiaalne, vaid vaimne, väärtustest tulenev, arutles maavanem. Kas just valitsev individualism pole põhjuseks, julges ta pakkuda peasüüdlast.
Usun, et kristlased on maavanemaga nõus. Arvan ka, et kristlaste peredes on lapsi üle keskmise, seda saab küsitlustega kindlaks teha. Piibli suhtumine seksuaalsusesse, ellu ja ka surma on kardinaalselt muud kui individualismist lähtuv.
Olge viljakad ja teid saagu palju, seatakse inimese ülesandeks Piibli loomisloos. Annab Jumal Juku, annab ka kaku, arvasid vanad eestlased. Kuigi seksuaalsus loomispäraselt on naudingu allikaks, on selle ülesanne siiski jätkata elu. Individualism on seksuaalsuse selle tegelikust ülesandest võõrandanud ning suure osa rahvast vaimselt steriliseerinud.
Lapse sünni ja elu kaitset väljendab ristiusus ka viies käsk. Olukorras, kus tehakse rohkem aborte, kui sünnib lapsi, on elu pühaduse ja tapmiskeelu aktsepteerimine ilmne tegur sündivuse suurendamiseks. Öeldakse, et tähtis pole sünnitada iga hinna eest, vaid see, kas last oodatakse. Ei maksa siiski arvata, et lapsevanem, kes austab last juba lootena, ta hiljem hülgaks. Ja kui nii ka juhtuks, on küllalt lapsetuid, kes sellise lapse heal meelel lapsendaksid.
Kui hiljuti leiti prahi sorteerimisel vastsündinu laip, tõi press ära arst Andrei Sõritsa sõnad tundmatuks jäänud ema kohta: «Tegu on primitiivse inimesega, isegi loomad ei käitu nii… Et inimene viskab oma lapse prügikasti, see on mõistetamatu. See on loom…» Sellise karmi hinnangu – küllap õigusega – sai inimene, kes võis olla mingis raskes olukorras. Kui aga akadeemilise haridusega tohtrid seaduse heakskiidul looteid välja kisuvad ja utiliseerivad, on nemad ja nende kliendid igati auväärsed ja aktsepteeritud. Kas see pole ühiskonna kahepalgelisus?
Individualism, mugavus ja nauding – kasvõi elu hinnaga – lokkab meedias, äris, hariduses. See on saanud vabaduse sünonüümiks. Karl Ristikivi on vahendanud mõtte: tuleks ometi sõda, läheks kombed vabamaks! Sõda õigustab kõike, ka anarhiat ja surma. Kas meil on sõjaseisukord, et lapsi ei sünni, et alkoholism, narkomaania ja enesetapud vähendavad meie rahvaarvu?
Samavõrd kui tootmine ja äri tugineb eraalgatusel, tugineb ühiskonna taastootmine osadusel, armastusel, usul. Vastutus järeltulevate põlvede eest ongi ju midagi eba- ja irratsionaalset. Individualistile see ei sobi, ta ütleb: pärast mind tulgu või veeuputus.
Püsib rahvas, kelle jätkusuutlikus aatelises, eetilises ja usulises vallas on murdumatu. See on hingekompass. Võime õppida mida tahes, kui meil aga puudub või on paigast ära religioosne alus, võime homme kaotada kõik. Meie ühiskonna, eriti noorsoo tänased riskid kinnitavad seda.
Individualismi ületav usuline kultuur ei sünni aga iseenesest. Kultuuri taastootjaks on kultus – elu põhiväärtuste süsteemne austamine ja omandamine. Mäletan, et usuteadust õppides tuli anda eksam ka kultuseõpetuses. Millise kultusliku tegevuse kaudu kujundab ühiskond kasvavas põlvkonnas austust Jumala ja ligimese, elu ja elu jätkamise vastu?
Sammuks selles suunas on kindlasti sõjaväe- ja vanglakaplanid ning vaimulikud saated ETVs. Kui aga tahame, et Eesti iseseisvust viiks edasi terve ja väärikas noorus, on nii kooli kui kodu kõige tähtsam ülesanne laste usuline kasvatus.
Algav Kristuse kannatusaeg on õige teeviit individualismi tõrjeks. Pühapäevases evangeeliumis kuulsime Jeesust ütlemas: Kui keegi tahab käia minu järel, see salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle.
Andres Põder, assessor