In memoriam Isidor Levin
/ Autor: Jüri Trei / Rubriik: Järelehüüe, Teated / Number: 8. august 2018 Nr 32 /
In memoriam
Lahkus professor Isidor Levin
(20. september 1919 – 24. juuli 2018)
Saksamaalt Hamburgist jõudis meieni kurb sõnum. 24. juulil, mõni kuu enne 99. sünnipäeva lahkus meie hulgast suur Eesti sõber ja patrioot, rahvaluuleteadlane, orientalist ja teoloog prof Isidor Levin.
Isidor Levin tegutses rahvusvaheliselt tunnustatud folkloristina. Ta oli suur eestluse toetaja ning võimaldas mitmel Eesti kultuuritegelasel okupatsiooni tingimustes jätkata oma teaduslikku tööd. Tartu ülikooli kasvandikuna ei unustanud ta kunagi oma ülikooli ja õppejõude, rõhutades esinemistel alati professorite Walter Andersoni, Oskar Looritsa, Gustav Suitsu ja eriti Uku Masingu rolli oma vaimsel kujunemisel. Tänutäheks kinkis Levin Tartu ülikoolile oma hindamatu väärtusega raamatukogu.
Kirjapandud mälestustes meenutab professor Levin korduvalt, et mõned eestlased päästsid ta okupatsiooni ajal surmanuhtlusest (Uku ja Eha Masing) ja temagi suutis Saksa koonduslaagri tingimustes päästa hätta sattunud ausaid eestlasi ja lätlasi surmaohust.
20. septembril 1919. aastal Lätis Daugavpilsis sündinud Levini side Eestiga sai alguse 1937. aastal, kui ta asus õppima Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas juuditeadust ning hiljem eesti ja võrdlevat rahvaluulet. Pärast Teist maailmasõda õppis Levin 1946–1947 Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Lisaks lõpetas Levin Leningradi ülikooli folkloristina ning kaitses 1968 doktoritöö NSVL Teaduste Akadeemia orientalistika instituudis Moskvas.
Pärast Peterburi (Leningradi) religiooni ja filosoofia instituuti töötas professor Levin Kesk-Aasias, Tadžiki ja Armeenia teaduste akadeemias, valmistades ette teaduslikke töötajaid folkloristika valdkonnas.
Professor Isidor Levini töid ja tegemisi on tunnustanud mitme riigi teadusasutused (Austria, Saksamaa, Soome, Itaalia jpt). Eesti Vabariigi president L. Meri autasustas professor Levinit 2001. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
Isidor Levini viimaseks sooviks oli, et tema põrm saaks puhata oma õpetajate, sõprade ja aatekaaslaste kõrval Tartu Raadi kalmistul.
Jüri Trei
