In memoriam Risto Rafael Fransiscus Lehtonen 

Sageli me ei tea, millise tähenduse mõne inimesega kohtumine meie jaoks tulevikus saab. Esimestest kohtumistest alates 1970ndate aastate lõpust kuni viimaste aastateni kasvas sõprus Ristoga oluliseks nii minule isiklikult, mitmetele tema eesti sõpradele ning ka meie kirikule.  

Risto Lehtonen (14. august 1926 – 7. august 2024) sündis Helsingis kirikuõpetaja perekonnas ning tema isa Aleksis Lehtoneni, hilisema Soome peapiiskopi ametit kirikuõpetajana järgisid ka Risto vennad. Risto tee vaimuliku ametisse kulges aga läbi keemia ja loodusteaduste õppimise ning töö kaudu Soome Kristlikus Üliõpilasliidus.

Pöördeliseks kujunes talle 1963. aasta, kui ta ordineeriti ning alustas samal aastal tööd Ameerika Ühendriikides Üliõpilaste Kristlikus Maailmaliidus (WSCF) tudengivaimulikuna ja jätkas 1968. aastal selle organisatsiooni peasekretärina. 

See oli aeg, kus rõhutati kristlaste sotsiaalset vastutust selle äärmuslikes vormides. Vabastusteoloogiat tundval  Ristol tuli leida tasakaal traditsiooniliste kristlike arusaamade toetajate ning revolutsioonilist tudengiliikumist pooldavate üliõpilaste vahel.

See ülesanne ei olnud kergete killast, kuid valmistas ja koolitas Ristot edasisteks väljakutseteks töös kirikute ühtsuse ja koostöö eest. Selles keerulises noortetöös üleelatu ja kogetu võttis ta kokku raamatus „Story of a Storm“.

Sellele järgnes pea 15 aastat kestnud töö Luterliku Maailmaliidu kirikutevahelise koostöö osakonna juhina, kus ta püüdis rajada sildu kommunistliku riigikorraga riikides tegutsevate kirikute ning läänemaailmas vabamalt tegutsevate kirikute vahel.  

Kui meie EELK-le anti võimalus korraldada 1980. aasta sügisel Luterliku Maailmaliidu Euroopa vähemuskirikute konverents Tallinnas, siis oli Risto Lehtonen üks nendest, kes aktiivselt pidasid läbirääkimisi nõukogude riigi võimudega nii Moskvas kui Tallinnas, et konverents toimuks, et kõik osalejad saaksid sissesõiduviisad ning et LML võiks kaasa tuua paljundusmasina, mis jääks pärast konverentsi EELK konsistooriumile. Kõik soovitu nii konverentsi kui paljundusmasinaga sai teoks hoolimata võimude vastuseisust ning kahtlustest. 

Risto osales aktiivselt Luterliku Maailmaliidu  liikmesriikide osaduse kujundamisel ja väljaarendamisel. Tal oli oma kindel nägemus, kas LML peaks jätkama kirikuid ühendava organisatsioonina või luterlike kirikute osaduskonnana. Ta koges oma ideedele palju vastuseisu, kuid jäi kindlaks oma veendumustele ning LML Curitiba assambleel toimunud diskussioonides leiti lahendus, mis on aluseks selle maailmaorganisatsiooni tegevusele tänini.

Risto aga lõpetas töö Genfis ning ta valiti Soome Luterliku Kiriku Välisabi  (Kirkon Ulkomaanapu) juhatajaks. Ta kolis tagasi sünnilinna Helsingisse ning  toetas aktiivselt nii kirikutevahelist koostööd ja misjonit maailmas kui ka Soome Oikumeenilises Nõukogus.

Mõlemas töös sai ta aidata neid kristlasi ja kirikuid üle maailma, keda ta tundis end olevat kutsutud  teenima ja aitama. Tagasivaates võime olla tänulikud, et nende seas oli olulisel kohal ka EELK.

Pensionile jäädes otsustas Risto talletada oma elus kogetu ja õpitu nn külma sõja ajal uurimisprojektide kaudu raamatutesse. Üks neist, „Church in a Divided World” ilmus 2019. aastal, kui Risto oli juba 93aastane. Kõiki oma kavatsetud kirjutamisplaane ta lõpule viia ei jõudnud.

Meie Issand andis Ristole pika ja rikkaliku osa elust ning elu, kus vastutusrikaste tööde kõrval olid väga olulisel kohal nii perekond kui rohkearvulised sõbrad üle maailma.

Üks hea teekaaslane, abikaasa, isa ja suur Kiriku ning EELK sõber on kutsutud igavikku. Nüüd võime vaid tõdeda ühe Piibli paljunäinud mehe sõnadega: Jumal andis ja Jumal võttis, tänu olgu Jumalale!

Risto matusetalitus toimub Töölö kirikus 7. septembril 2024 ning tema põrm maetakse  Helsingi Honkanumme surnuaiale. 

Tiit Pädam

Stockholmi koguduse õpetaja