In memoriam Villu Jürjo

Elu ja surma Issand on ajalikust elust igavikku kutsunud vaimulik Villu Jürjo (12.11.1950 – 01.08.2024), kes teenis ustavalt ja kindlameelselt oma maad ja rahvast üle poole sajandi.

Villu sündis Türil 1950 ning tema elutee sai alguse rasketes oludes. Lähisugulastest metsavendade toitmise pärast vangistati Villu ema ning kuni tema vangilaagrist vabanemiseni kasvatas last aastaid vanaema. Elati kasinalt ja metsade keskel, kus Villu sõnul arenes temas loodusearmastus. Koolipõlves tunnustati tema bioloogiahuvi mh putukauurijana ning ta teadis hästi taimi ja puid.

Vimm nõukogude võimu vastu oli aga tugev. Juba poisikesena koostas ta okupatsioonivastase lendlehe, mis jõudis paljudeni, õnneks ilma tõsiste tagajärgedeta. Koolitee jäi siiski pooleli, sest Villul tekkis tõsine konflikt õpetajaga nõukoguliku ajalookäsitluse pärast. Aasta aega töötas ta metsatöölisena ja lõpetas siis 1968 Rakvere kaugõppekeskkooli.   

1971 algas vaimulik tee alates konfirmatsioonist Varbla kirikus ning järgnenud õpingutest EELK Usuteaduse Instituudis. Avaraks elamuseks ning kinnituseks elutee ja ameti valimisel oli 1971–1975 Saarde koguduses hilisema Tartu Ülikooli audoktori Elmar Salumaa juures oldud aeg ning sealne kogudusetöö praktika.

Salumaa juhendamisel alustas ta 1975 magistritöö „Armulaua teoloogiline käsitlus uuemas evangeelses dogmaatikas“ koostamist ning teda nähti tulevase süstemaatikaõppejõuna. Armulaua teemadel kõneles Jürjo teoloogilises diskussioonis hiljemgi kaasa ning tundis teema vastu elavat huvi elu lõpuni.

Lisaks tugevale teoloogiaõppele ja kirikutöö kogemusele sai ta Saardest kaasa ka hea malemänguoskuse ning andis edaspidi nii mõnegi simultaani. Villu Jürjo ordineeriti õpetajaks 5. oktoobril 1975. Ordinatsioonivend piiskop Tiit Salumäe meenutab tänuga koos käidud radu ja tehtud töid.

Tema sõnul oli teoloogia õppimine ateistlikul ajal väljakutse ja eeldus asuda vaimulikuna tööle, et hiljem läbi poliitiliste muudatuste ehitada vabaduses üles nii Eesti riiki ennast, kogudusi kui ka kirikuhooneid. Villu Jürjol oli oma panus ja roll kõige selle juures.

Aastatel 1975–1978 oli ta Häädemeeste Miikaeli koguduse õpetaja ja Treimani koguduse hooldajaõpetaja, kuid sunniti julgeoleku poolt noortelaagrite pidamise pärast ametikohta vahetama. Tähelepanuväärsed olid tema seisukohad kirikliku noorsootöö korraldamisel ajal, mil kogu sellealane tegevus oli seadusega karistatav.

1978–1981 teenis ta seejärel Võru Katariina koguduses, kuid vabastati taas ametist 1981–1983 valimiste boikoteerimise tõttu. Oli sel ajal Pindi koguduses kirikuteenriks õp Laine Villenthali juures, keda austas kõrgelt tolle julguse pärast teda vastu võtta. 1983–1984 oli Jürjo õpetaja Petseri Peetri ja 1984–1995 Urvaste Püha Urbanuse koguduses.

Sel perioodil oli ta Võru praostkonna abipraost 1991–1992 ja Võru praost 1992–1995, korraldas Kraavi kiriku kasutusele võtmise Urvaste kiriku filiaalina. Samuti oli EELK agendakomisjoni liige 1988–1990, 1993–1994 ajalehe Eesti Kirik peatoimetaja kohusetäitja, kuulus 1990–1994 EELK kirikukogusse ning oli 1992–1994 EELK konsistooriumi assessor.

1995–2000 teenis Jürjo Tartu Maarja koguduses, algatas ja juhtis Tartu Maarja kogudusemaja taastamist, oli 1995–1998 ka Vara Brigitta koguduse hooldajaõpetaja ning 1997–2000 Tartu praostkonna abipraost. Neliteist aastat, 2000–2014 teenis Villu Jürjo Narva Aleksandri kogudust, kus tema südameasjaks sai Narva Aleksandri kiriku taastamine. Oli SA Narva Aleksandri Kirik juhatuse esimees, asutas Narva Aleksandri Suurkiriku muuseumi. Kuulus Kaitseliidu Alutaguse maleva Narva malevkonda. Kuulus 2001–2013 EELK kirikukogusse.

Jürjo arvati reservi 2014 ja emerituuri 2015, seejärel teenis ta Viljandi praostkonna kogudusi, kus teda tänuga mälestatakse. Oli lähemalt seotud Viljandi Pauluse kogudusega, mh oli sealse raamatukogu asutaja ja hoidja.

Alates jaanuarist 2024 määrati Jürjo Karksi Peetri koguduse hooldajaõpetajaks ning ta asus seal uue energia ja plaanidega tööle. Lühikese aja jooksul suutis ta algatada uusi koostöösuhteid ja ettevõtmisi, alustada või lõpuni viia nii mõnegi töö, organiseerida ajaloo talletamist ja arhiivi korrastamist.

Tegusa ja aktiivse eestvedajana said tema puudutust tunda nii kogudus, kogukond kui ka remonti oodanud väärikas kirikuhoone. Karksi rahva sõnul oli Villu südames kindel koht Jumalal ning seetõttu ei kahelnud ega kohkunud ta ka vanemas eas uute tõsiste väljakutsete ees.

Ta jäi truuks oma  põhimõtetele ning teenis kogudusi talle antud andidega, lähtudes esmalt ülesandest teenida ja kuulutada Jumala sõna. Nõnda kehtib tema kohta salm: „Me ei kuuluta ju iseendid, vaid Jeesust Kristust Issandana … Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest.” (2Kr 4:5–6)

Suure ajaloohuvilisena on Jürjo avaldanud mitmeid raamatuid, buklette ja artikleid, koostanud püsiekspositsioone ja näitusi kirikutes või muuseumides. Ilmunud on 1998 „Kodutu kogudus”, 2009 „Mälestusi Narva luterlikest kirikutest”, 2010 „Narva – kadunud kirikute linn”, 2014 „Narva kui Ingeri vaimulik värav 1960. aastatel” jt. Oli 2011 raamatu „Ingeri kiriku ristitee“ koostaja ning 2018 ilmunud raamatu „Viljandi Pauluse kirik 1866–2016″ kaasautor ja toimetuse kolleegiumi liige, üks teose „Viru praostkonna kirikud” koostajaid 2003, Michel Quoisti raamatu „Palved ristiteel“ tõlkija 1993.

Koos abikaasa Tuulikiga anti välja CD-plaat „Mõtisklused“. Villu oli kirglik filatelist, Rahvusvahelise Eesti Filatelistide Seltsi Estonia liige. Tema peamine kogumisvaldkond oli Eesti kirikud ning ta esitles oma kogu mitmetel näitustel.

Villu Jürjo oli 1990–1991 Eesti NSV XII Ülemnõukogu ja Ülemnõukogu presiidiumi liige, 1990–1992 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige, toetas Eesti iseseisvuse taastamist. Oli 20. Augusti Klubi liige. Kuna tema perekond ja ta ise oli hoidnud kindlalt eestimeelsust, olles samal ajal elanud korduvalt üle nii füüsilist kui vaimset vägivalda, taga- ja läbiotsimisi, poliitilist kiusu, siis seisis ta vankumatult Eesti omariikluse taastamise eest ning andis oma panuse okupatsiooniaja lõpetamiseks, vabaduse, enesemääramise ja õigluse jaluleseadmiseks meie kodumaal. 

Jürjot autasustati 1998 EELK kirjastuspreemia ja B. G. Forseliuse Seltsi medaliga „Wastne Testament 1686″, 2002 Riigivapi IV klassi ja 2006 III klassi teenetemärgiga, 2002 Altaria Mariana III klassi ordeniga ja 2010 EELK III järgu teeneteristiga.

Villu Jürjo oli abielus kirikumuusik Tuuliki Jürjoga ligi veerand sajandit. Esimesest abielust  Audronega jäi maha viis last peredega ja teisest abielust kaks kasulast peredega. Avaldame südamlikku kaastunnet kogu perele.

Villu Jürjo matusetalitus toimub reedel, 9. augustil algusega kell 12 Viljandi Pauluse kirikus, kus hüvastijätt on võimalik alates kella 11st. Kirst sängitatakse mulda Viljandi Pauluse kalmistul.

EELK Karksi Peetri kogudus

EELK Viljandi praostkond ja praost Hedi Vilumaa