Inimarengu aruanne: sisenesime kriisisituatsiooni sotsiaalselt tugevana

Värskelt valminud Eesti inimarengu aruande (EIA) 2008 järgi on majandussurutise tingimustes vaja senisest rohkem tähtsustada meie elu mittemateriaalseid aspekte, näidates, et sotsiaalne kapital selleks on üsna tugev.

EIA 2008 keskendub Eesti elukvaliteedi erinevate tahkude analüüsile ning võrdluspildile teiste Euroopa ja maailma arenenud riikidega. Elukvaliteedi temaatika läbib inimarengu aruandes kõiki kuut peatükki.
EIA kaasautor, Tartu ülikooli vanemteadur Margit Keller rõhutab, et elukvaliteet ei ole seesama mis puhas heaolu majanduslike näitajate alusel. «Kuigi rahaline jõukus ja tarbimisvõimalused on elukvaliteedis olulised, on elukeskkond ka subjektiivne, inimese enda poolt tajutud maailmapilt, sh enesehinnang ja suhted lähedastega. Selline isiklik pilt moodustab elukvaliteedi mõõtmisel olulise osa,» selgitas Keller ja lisas, et huvitav saab olema see, mis me järgmisel aastal näeme. «Valminud aruanne on foto sellest, kui meil oli kõik veel hästi. Näis, missugune on pilt aasta pärast. Hea on teada, et me ei kukkunud auku väga viletsast seisust.»
Heaolu on alus edasiliikumiseks
EIA peatoimetaja, Tartu ülikooli professor Marju Lauristin peab elukvaliteedi teema tõstatamist eriti oluliseks just praegusel ajal, kus muretu majanduskasvu periood on lõppenud ning uus tõsisem olukord, millest nii riik kui pered end leiavad, muremõtteid tekitab.
«Just nüüd on vaja eriti täpselt vaagida, mis on elus kõige olulisem ja millega annab oodata. Peaksime hoiduma sammudest, mis võivad elukvaliteeti pöördumatult kahjustada ja jätta sügavaid arme rahva elujõule,» hoiatab ta.
«Inimarengu aruanne tõendab, et Eesti ühiskond sisenes ülemaailmsesse kriisiaega mitte väeti ja vaesena, vaid juba üsna tugeva jõuvaruga. Suurenenud heaolu on alus, millelt edasi liikuda avaramale hea elu mõistmisele. Vaimsetel väärtustel, rikastel inimsuhetel, tervislikul eluviisil, õnnelikel lastel ning tugeval ühistundel põhinev elukvaliteet ei ole saavutatav raha abil, vaid oma aega, mõistust, emotsioone ja tahet investeerides.»
Professor Lauristini üleskutset toetas Eesti inimarengu aruande esitlusel ka president Toomas Hendrik Ilves. «Suurenenud heaolu, kasvanud enesekindlus ja ennekõike tunne, et me ise otsustame, on need tugisambad, millele toetudes peame edasi liikuma. Lisaks saame just praegu selgeks, kus on Eesti ühiskonna sotsiaalse võrgustiku nõrgad kohad ja kus augud. Nende lappimisele ja uue, tugevama võrgu loomisele peavad olema edaspidi suunatud meie avaliku võimu, ettevõtjate ja kodanikuühiskonna ühised pingutused,» ütles president Ilves.
Haritud, kuid lühikese elueaga
Võrreldes eelmise aastaga kerkis Eesti inimarengu järjestuses kahe koha võrra ja jõudis 179 riigi seas 42. kohale, mis tähendab kindlat kuulumist kõrge inimarengu tasemega riikide hulka.
Kõige suuremaks mureküsimuseks on jätkuvalt sotsiaal­setest ja käitumuslikest põhjustest tingitud lühike oodatav eluiga, eriti meestel, ning just see näitaja nihutab Eesti kohta pingereas allapoole.
Uuringust nähtub, et summaarse sündimuskordaja kasv on märgatavalt kiirenenud alates 2004. aastast ning tõenäoliselt jõuab loomulik iive Eestis peagi nulli lähedale. Samas väheneb sündide arv paratamatult taas siis, kui sünnitus­ikka jõuavad väikesearvulised põlvkonnad, kes sündisid aastail 1994–2004.
Seevastu harituse näitajate poolest on Eesti suhteliselt heas seisus, olles kõigi riikide seas 19. kohal. Siin on parandamiseks ruumi väga vähe, sest kaalukam komponent (täiskasvanute kirjaoskus) on Eestis maksimaalsel tasemel ja ka tasemehariduse määr (0,924) võrdlemisi lähedal absoluutsele maksimumväärtusele.
Võib öelda, et meil on harituse ja eluea indeksite erinevus suurimaid kogu maailmas: eestlased on küll võrdlemisi hästi haritud, kuid kehva tervisega ja sellest tulenevalt lühikese elueaga.
2008. aastal oli 80% vastanutest oma perekonnaeluga rahul, suurenenud on ka põlvkondadevaheline toetus: perekonna nooremalt põlvkonnalt abi saajate hulk on kasvanud 32%-lt 53%-le ja oma täiskasvanud lapsi laste hoidmisel või majapidamistöödes abistavate vanavanemate vm sugulaste hulk 28%-lt 39%-le.
Kriis muudab väärtusi
Lauristini hinnangul mõjutab inimarengut kõige otsesemalt olukord tööturul, juba alanud ning lumepallina kasvav tööpuudus. «Esmakordselt tabab töökaotus siirdeühiskonna «võitjaid», kõrgharidusega ambitsioonikaid ja tarbimishimulisi noori, kelle sotsiaal­ne enesehinnang ja muretus on seni olnud väga kõrged. Nende gruppide ootused tööturumeetmete suhtes, sh ümberõppevajadused, on sootuks teistsugused kui töötuks jäänud kangrutel või kaevuritel,» selgitab ta.
Marju Lauristin lisab, et väga ohtlikku mõju avaldab majanduslangus ka tervisele, eeskätt sotsiaalse stressi kaudu, mis veelgi suurendab Eestis niigi pretsedenditult kõrgeid südame-veresoonkonnahaiguste, alkoholismi ja narkomaania, depressiooni ja suitsiidi riske, samuti vägivalla ja agressiivsuse tendentse nii perekonnas kui koolis ja tänaval.
Samas annab kriis kahtlemata tõuke väärtuste muutumisele, materiaalsete eduväärtuste asendumisele sotsiaalsete ja vaimsetega. «Perede tarbimisvõimalusi piiravas kriisiolukorras on kergem hakata uute asjade muretsemise asemel väärtustama tervist, vaimsust, inimsuhteid, igas peres üksteisele, eriti aga lastele ja noortele pühendatavat aega, tähelepanu nõrgemate suhtes, hoolivust looduse ja kaasinimeste vastu.
Samas on siiski vaja märgata, et sotsiaalne kapital ei kasva iseenesest tühjal kohal ega lahtise taeva all – ta vajab avalikku ruumi, infot ja suhtlust, innustavaid sümboleid ja pühendunud omakasupüüdmatuid eestvedajaid,» juhib Lauristin tähelepanu.

Merje Talvik