Inimese langemise ja lunastuse lugu

Bingeni püha Hildegardi liturgiline draama «Ordo virtutum»

Puhtust ja süütust sümboliseerivasse valgesse siidi
rüütatud Hing igatseb taevase elu ja esimese inimese kirkuse järele. Mis võiks
olla kaunim, kui viibida koos voorustega paradiisis!

Hing pöördub vooruste poole ja kõneleb neile oma igatsusest.
Nood küll kiidavad Hinge kavatsusi, kuid meenutavad talle, et paradiisi
õnnistustele peab eelnema võitlus patu vastu. Hing mõistab, et võitlus oma liha
vastu ei ole kerge. Õnneliku Hinge hoog raugeb, ta tunneb end rõhutuna.

Vaatamata vooruste julgustustele ning meeldetuletustele, et
Kristuses on patt juba võidetud, Hinge ahastus süveneb. Abi ei ole ka
Jumala-tundmise püüdest suunata Hinge pilk ristimises saadud valgele rüüle kui
puhtuse sümbolile. Kui Hing sellest vaid kinni hoiaks, ei langeks ta iial!

Hing tunneb hoopis, kuidas see rõivas teda rõhub ja
meeleheitehoos viskab ta lunastuserüü eneselt ning eemaldub voorustest.
Viimased näevad temas nüüd armetut hinge, kelle südametunnistus käsib end Looja
eest varjata. Hing aga ei kahetse, vaid õigustab oma käitumist öeldes, et Jumal
lõi maailma ju nautimiseks.

Just nüüd astub esile Saatan, kes kutsub Hinge enesega kaasa
maailmaga tutvust tegema. Hing järgneb Saatana kutsele, kes lubab oma järgijale
anda kõik, mida too vaid soovib. Voorused on murelikud – nad ei mõista, miks
Hing ei taha oma palet Loojale näidata. Saatan pilkab voorusi, pidades neid
jõuetuteks ja rumalateks, kuid voorused ei lase end häirida ja vastavad, et
nemad elavad taevastes kõrgustes, Saatan on aga tõugatud kuristikku.

Hing, kogenud maailma, otsustab siiski naasta vooruste
rüppe. Nad võrdlevad Hinge kadunud lambaga, keda hea karjane otsib ja lubavad
teda aidata. Hing tunneb end liialt patusena, ta ei julge loota, et Jumal ta
vastu võtab. Just Alandlikkus on see, kelle poole Hing söandab lõpuks pöörduda.
Alandlikkuse palvel riietatakse Hing taas valge rüüga, mille ta oli eneselt
heitnud – Jumal on halastanud ja talle patud andeks andnud.

Saatanat ärritab Hinge pöördumine, seekord on Hing aga
valmis võitlema. Taas kord otsib ta abi Alandlikkuselt, kes omakorda annab käsu
Võidule Saatan aheldada. Koos teiste voorustega seda tehaksegi. Seepeale
tuletab Karskus meelde Jumala poja neitsist sündi ja kutsub kõiki taevaseid
rõõmustama.

Saatana arvates on neitsist sünd vaid Jumala käsust
üleastumine, märk inimlikust rumalusest, mitte jumalik privileeg. Karskus asub
inkarnatsiooni kaitsma, öeldes, et see ei olnud mitte inimlik sünd, vaid
inimestele antud võimalus patu ja kurjuse võitmise läbi taasühineda Jumalaga.

Kõik me oleme Kristuse ihu liikmed, kõigile meile on avatud
paradiisi õnnistused. Alandugem Jumala ette ja oodakem Temalt abi:

Nõnda nüüd kõik inimesed,

nõtkutage oma põlved Isa ees,

et ta ulataks teile oma käe!

Eelpool kirjeldatud viisil näeb inimese langemist ja
lunastust Bingeni püha Hildegard (1098–1179) oma liturgilises draamas «Ordo
virtutum» (Vooruste mäng). Inimesele on tema hingelises võitluses appi saadetud
voorused ning vaid kõigi voorusjõudude koondumine teeb võimalikuks inimese
päästmise.

«Ordo virtutum’i» loo on oma laulu ja tantsuga taas elavaks
muutnud vanamuusikaansambel Rondellus, kes esitab seda keskaegset muusikalist
draamat koos 15liikmelise grupiga erinevates Eestimaa kirikutes. Sel sügisel on
veel võimalus etendust nautida Tallinna Niguliste kirikus 16. septembril
algusega 21.

Monika Reedik

Allikas: Etenduse kavaleht