Inimese õigustega on meil hästi, mujal saab ka paremini

10. detsembril, mil möödus 65 aastat ÜRO inimõiguste deklaratsiooni vastuvõtmisest, korraldas inimõiguste instituut Tallinnas aastakonverentsi «Inimõigused ja ühinemisvabadus». Umbes 400 kohalviibinut said osa 29 poliitiku, kohtuniku, riigiametniku, aktivisti, sotsiaal- ja õigusteadlase ja kiriku esindaja mõtetest inimõiguste teemal neljast erinevast vaatenurgast: usuvabadus, inimsusevastased kuriteod, terrorismivastane võitlus ning ühiskondlik-poliitiline vabadus Lähis-Idas ja Venemaal.
Inimõiguste instituudi ja Turu-uuringute ASi läbiviidud uuringu «Usuvabadus Eestis» tulemuste kajastusest jäi mulje, et usuvabadusega on Eestis olukord kas ülivõrdeliselt hea või vähemalt paljulubav. Ehkki usuliselt ennast määratlevate inimeste hulk ei ole Eestis suur, on suhtumine usku (ja ka religiooniõpetusse koolihariduse osana, mida pooldab üle 2/3 küsitletutest) selgelt positiivne, mistõttu pinnas «usulise maastiku elavnemiseks» on lootustandev.
Positiivset üldsõnumit võis tajuda ka teistes käsitletud teemades. Inimsusevastaste kuritegude kohtuliku vastutuselevõtmise osas tehakse praegu palju sellist, millest veerand sajandit tagasi veel tõsiselt ei mõeldudki. Terrorismivastase võitluse edukust tõestab seegi asjaolu, et arutatakse selle üle, kas ja kuivõrd on selles võitluses mindud liiale inimeste õiguste piiramisega, mitte selle üle, miks ei ole õnnestunud end terrorismiohu eest piisavalt kaitsta.
Viimselt tõdeti, et ka Venemaal ja Ukrainas on kõik «inimeste endi kätes». Seetõttu pole ei vabadus ega läänelik demokraatia võimatu kellelegi, kes seda ise väga tahavad.
Kõigil, kelle hinged olid avatud külvipinnaseks («heaks maaks») idealismile, kogesid idealistlikku usku inimkonna edenevast liikumisest inimõiguste, vaba ühiskonna ja liberaaldemokraatia suunas. Ka Eesti ja eestlaste kulgemisest ja rollist mahajäänumate järeleaitamisel Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja endise Ameerika Ühendriikide riigisekretäri Madeleine K. Albrighti kümneminutilises sõnumis, mis ürituse lõppedes digitaalselt Washingtonist üle kanti.
Ehkki üritus ei olnud rangelt akadeemiline, oli üldist idealismi tasakaalustamas siiski korralik annus realismi (sõna ei viita siinkohal rahvusvaheliste suhete koolkonnale, vaid reaalses ühiskonnas ja poliitikas esinevate vastuolude ja dilemmade tajumisele ja arvestamisele).
Usuvabadus Eestis võib olla praegu probleemitu. Meil pole «veel» selliseid nähtavate usuliste riiete ja hoonetega vähemusi, mis on Lääne-Euroopas pingeid tekitanud. Inimsusevastaste kuritegude puhul võivad lääneriigid olla teistele norme kohaldama agaramad kui iseendale.
Sotsiaalmeedias ja internetis olevate isiklike andmete kaitstuse küsimusest on saanud sisuliselt küsimus riikide suhtest oma kodanikega, mitte «vaba ühiskonna» suhtest terroristidega. Lõpuks ka see, kas Venemaal, Valgevenes ja Ukrainas liigutakse demokraatiast kaugemale või demokraatiale lähemale, sõltub peale kohalike elanike sellest, kas ja kuidas otsustab käituda Euroopa Liit tervikuna ja selle liikmed ühekaupa.
Üritusest õppisin, et idealismiga koos on parem kui ilma, ent veel parem on, kui ühtki annust idealismi ei võeta ilma samaväärse koguse realismita. Nii vist on kõige parem.

 

 

 

 

Alar Kilp,
politoloog