Ja nii läheb elugi edasi

See leht ilmub hingedepäeval. Täna on paljud Eestimaa surnuaiad küünlasäralised. Meenutatakse neid, kelle teekond on lõppenud enne seda, kui läheme meie. Meenutajate hingedes on tänulikkust, aga küllap ka kurbust ja valu, igatsust ja armastust. Soovin sulle sel päeval vana keldi palvesoovi sõnadega:
Olgu sul rannale rulluva laine sügav rahu,
olgu sul voogava õhu sügav rahu,
olgu sul vaikiva maapinna sügav rahu,
olgu sul paistvate tähtede sügav rahu,
olgu sul rahu andva Poja sügav rahu.
Selle aasta 28. septembril seisin taas paljude inimeste ees Tallinnas Estonia katastroofi ohvrite mälestusmärgi juures. Vaatasin üles. Nägin mälestussammast, mis algab sealt, kuhu on kirjutatud kõigi katastroofis hukkunute nimed, kuid siis, ülal see kaar katkeb.
See sammas katkiläinud joonega näitab selgelt, et midagi läks siis lõplikult katki. Tükk tühjust keset taevast. Aga pärast katket joon jätkub. Kaar jätkub pärast katkist kohta. Ja nii läheb elugi edasi. Kummaline, aga just nii see on. Elu peaks minema edasi nii siin kui seal.
Nii mõnigi mõtles ehk kord, kui teadmine kalli inimese või kallite inimeste surmast tema teadvusesse jõudis, et temagi elul pole enam mingit mõtet. Nii nagu Ukuaru Miina, kes heitis pärast mehe surma voodisse ega tahtnud sealt enam kunagi üles tõusta. Ukuaru Miinal oli ema, kes talle siis käratas: «Sure ära jah ja võta lapsed ka kaasa.»
Julm, järsk ütlemine, mis äratas ühe naise tema lõputust kurbusest ja pani vaatama neid, kelle pärast tal tuli edasi elada. Paljud on leidnud edasi elamiseks jõu, vaadates nendele, kes vajasid nende hoolt ja armastust. Paljud mõistsid, et elu on antud elamiseks, ka siis elamiseks, kui pole kerge, kui oled lõpmata kurb ja väsinud. Mõned leidsid oma valus ja kurbuses Jumala – hakkasid kõnelema Temaga, kes on andnud elu elamiseks, kes kannab murelainetest läbi, annab jõudu, lootust ja lohutab.
Aga mis on saanud nendest, kelle jaoks elu selles maailmas lõppes? Kus nad nüüd on?
Kordan ühte lihtsat mõtet. Mõelge hetkeks mõnele hüvastijätule oma elus. Keegi läks teele ja sina jäid minejale järele vaatama.
Kas sa vaadates mõtlesid, et nii kaua on mineja olemas, kui sina teda veel näed, ja kui sa enam ei näe, siis teda enam ei ole. Vaevalt et sa oled nii mõtelnud. Meie nägemisest ei sõltu kellegi olemine ega mitteolemine. See sõltub Temast, kes on andnud elu ja on surnud, et nemadki, kes surevad, võiksid elada.
Mäletate üht vana kaunist nõukogude ajal kirjutatud laulu «Igatsus»? Mäletate selle laulu refrääni?
Igas hetkes peitub head ja halba,
seal kus lõppeb, seal ka algab tee.
Meri kustutab kord jäljed kaldalt, aga hinges püsivad need.
Vanad keldi kristlased on surmale mõeldes palvetanud:
Ma lähen, Jumal,
koos Sinuga koju, Sinu koju.
Ma lähen koju,
mis on kõige õndsuse allikas.
Teeleminejatele on nad soovinud:
Hoidku Sind Jumal oma armastuse hõlmas, oma peopesa kumeruses!
Tallinna Jaani kirikus on üks imeilus Anu Raua vaip. Sellel on rist – ülalt nagu ristilöödu pea järgi veidi kõveraks kaldunud, kuid sellel ristil ei ole Teda, kes lasi ennast risti lüüa, kes suri, et Temasse uskujad võiksid elada. Anu Raud on sellest ristist kirjutanud nii:
Otsas valu, lõppend piin,
Ta ei ole enam siin,
aga ta on igal pool,
kõikjal Tema arm ja hool.
Selline ongi tühja risti rõõmusõnum. Jumala Poeg on surnud, et meil ja meie armsatel võiks olla elu ka siis, kui meil siit minna tuleb. Selle risti kaitsva varju alla saame paluda oma lahkunud armsad, iseenda ning oma maa ja rahva. Saame süüdata küünlaid surnuaial, kodus või kirikus ja paluda nii, et hinges läheb valgemaks.

 

 

 

 

Jaan Tammsalu,
kolumnist