Järgida tuleb siiski kõiki ettevaatusabinõusid

Koroonaviirus on muutnud elu kogu maailmas. Enam ei ole see midagi sellist, mis toimub kuskil kaugel kellegi teisega ja seda näeb vaid telerist. Haigus on meie keskel ja on teadmata, kes järgmisena haigestub või kuidas ja millal nakatumine toimub. Teadmata on seegi, kui raskelt põdemine kulgeb, kui kestvad on selle järelmõjud: nii tervislikus seisundis, haigust põdenu enese teadvuses kui ka kogukonna suhtumises.

Ühel päeval tundsin minagi end tavalisest kehvemini, tekkinud oli väike nohu. Kui viimaks olin saanud testi tulemused, selgus, et olen positiivne ja pean oma elu viivitamatult ümber korraldama. Ühegi haigega ma eelnevalt enda teada kokku ei olnud puutunud, nii jäidki minu nakatumise asjaolud teadmata. Põhjalikest arutlustest tervise­ametiga selgus, et üha sagedamini jäävad nakatumise asjaolud ebaselgeks. Viirus levib hoopis laialdasemalt, kui arvame. Kiiresti tuli leida asendajad. Arvatava haigusperioodi jooksul oli ees ootamas üks matus ja jumalateenistused. Meie Lääne-Harju praostkonna vaimulikud olid kohe valmis aitama. Minu tütar, kuigi analüüsi järgi negatiivne, pidi kaugõppele jääma, kuid – tänu Jumalale – tema ei haigestunud. Haigus kulges minul küllaltki kergelt: nohule lisandusid pea- ja kurguvalu, hääl oli kähe ning tõusis pisike palavik – aga sedagi vaid mõneks päevaks.

Kui ootamatult kodust välja ei pääse, on head toetavad sõbrad üliolulised. Paljud helistasid ja küsisid, kuidas mul läheb. Mitmed sõbrad uurisid ise poodi minnes, kas minulgi oleks midagi tarvis, ja toimetasid vajaliku kodutrepile. Selline abi ja tähelepanu oli meeldiv ning toetav. 

Suhtlesin ka ise mõne inimesega, kellel teadsin sama viiruse olevat. Üksteisega sai jagada mõtteid haigusest ja arutleda ka selle üle, kuidas viirus levib ning kuidas sellega toime tulla. Kuigi nakatumise koht oli teadmata nii mõnelgi inimesel, kes lähikonnas haige oli, siis mõjus julgustavalt, et teised, kellega oldi kokku puututud haigestumise algul, ei nakatunud ega jäänud haigeks.

Haiguse tunnused ning kulg võivad olla väga erinevad. Selle viirusega kaasneb sageli kõrge palavik ja maitsemeele puudumine, nende kahe teguri koosmõju kurnab organismi tõsiselt. Mindki muutis viirus kehaliselt väga nõrgaks. Taastumine toimub tasapisi.

Koroonaviirusest räägitakse palju ja inimesed on hirmul. Arvan, et ühtegi haigust ei peaks paaniliselt karma, kuid järgida tuleb siiski kõiki ettevaatusabinõusid. Kui on nõue desinfitseerida käsi ja kanda siseruumides maski, siis peab seda ka tegema. Olen tänulik oma kirikulistele, kes kõiki nõudeid kohusetundlikult järgivad. Samas ei saa me kõik ennast nelja seina vahele sulgeda. Elus on palju asju, mis vajavad toimetamist. 

Peame kohanema praeguste oludega, täitma kehtestatud reegleid. Aga kristlastena ei või me unustada, et ei ole maailmas üksi. Nagu Jeesus Kristus õpetas, saame meiegi olla toeks inimestele meie lähedal, neid julgustada ja kinnitada. Kõike, mida siin maailmas teeme ja läbi elame, ei koge me üksi, vaid meie Issand Jeesus Kristus on meie juures – vaid palve kaugusel. Meid ei pea valdama mitte hirm tundmatuse ees, vaid meelekindlus ja arukus, mida leiame pühakirja lugedes, Jumalat teenides ning üksteise eest palvetades.

 

 

 

 

Lea Jants,

Nissi koguduse õpetaja