Järgmine aasta toob uue perekonnaõiguse

Riigikogus on esimese lugemise läbinud kaks väga olulist eelnõu – perekonnaseaduse eelnõu ja perekonnaseisutoimingute seaduse eelnõu.

Et need eelnõud puudutavad meid kõiki ning teine eriliselt veel ka vaimulikke, kes on võtnud endile abielude registreerimisega seotud ülesanded, siis annan mõlemast eelnõust lühikese ülevaate ka Eesti Kiriku lugejatele.
Kindlasti on aga kõigil soovijail võimalik eelnõude tekstide ja seletuskirjadega põhjalikumalt tutvuda riigikogu veebilehe vahendusel.
Perekonnaseadus uusi peremudeleid ei loo
Perekonnaseaduse eelnõu tekst oli valmis juba mitu aastat tagasi. Siiski takerdus see korduvalt erinevatel kooskõlastusringidel, jõudes aga ometi 2006. aasta jaanuaris niikaugele, et oli riigikantseleis ootamas valitsuse istungi päevakorda lülitamist. Siis juhtus aga midagi tavatut – eelmise valitsuse sotsiaalminister Aab, kes oli eelnõu varem märkustega kooskõlastanud, võttis oma kooskõlastuse tagasi.
Argumendid olid väga tähelepanuväärsed: «Teatame, et ei saa toetada perekonnaseaduse eelnõu praegusel kujul vastuvõtmist Vabariigi Valitsuse istungil, kuna peame hädavajalikuks eeskätt vabaabieluga, aga ka samasooliste registreeritud kooseluga kaasnevate õiguste seadustamise teemadel ühiskonnas alanud avaliku diskussiooni jätkumist ning selle tulemuste arvestamist eelnõus. /…/ Meie arvates on nii vabaabielude kui ka samasooliste kooselu puhul oluline otsustada kompleksselt, vajadusel perekonnaseaduse reguleerimisalast väljudes, milliseid õigusi ja soodustusi nimetatud kooseluvormide kasuks otsustanute suhtes kohaldatakse.»
Loomulikult ei saanud justiitsministeerium nõustuda sellega, et perekonnaseaduse eelnõusse kirjutatakse sisse samasooliste kooselu või vabaabielu puudutavad regulatsioonid. Nii ei jõudnudki eelnõu valitsuse istungile eelmise valitsuse volituste ajal. Rõõmustav on aga see, et praeguse valitsuskoalitsiooni erakondade väärtushinnangud lähtuvad samadest põhimõtetest ning selle tulemuseks on, et perekonnaseaduse eelnõu on justiitsministeeriumi poolt esitatud kujul riigikogu menetluses.
Eelnõus lähtutakse ühemõtteliselt traditsioonilisest peremudelist ning praeguse seisuga ei ole riigikogus tekkinud ka mingit arutelu, et eelnõusse tuleks lisada muid kooseluvorme. On selge, et samasooliste kooselu puhul ei ole mingil juhul tegemist perekonnaga, ning on selge ka see, et n-ö vabaabielu reguleerimine perekonnaseaduses oleks mõttetu tungimine inimeste eraellu, kes just nimelt ei ole soovinud lähtuda oma suhetes riigi poolt kehtestatud abielureeglitest. Loomulikult on põhjust rõõmustada, et abiellumiste arv on kasvuteel, ning loodame ja palume, et see suundumus jätkuks.
Suurem kindlus abikaasade varasuhetes
Olulisemaid muudatusi on ette näha abieluvaraõiguses. Eesmärgiks on, et mõlemad abikaasad peavad võrdselt osa saama abielu kestel omandatust. Kui kehtiva seaduse järgi püütakse selleni jõuda juriidiliselt mõistetud ühisvara (abikaasa lahusvaraks on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara, kogu muu vara on aga ühisvara) kaudu, siis eelnõus on mindud majanduslikult mõistetud ühisvara teed.
Kehtiv regulatsioon ei ole mõistlik: ühelt poolt on tarvis küll teise abikaasa nõusolekut vähemolulisegi vallasasja võõrandamiseks, teiselt poolt saab aga abikaasa ilma teise abikaasa nõusolekuta kas või õnnemängus maha mängida kogu pere kasutuses oleva eluaseme, kui see oli tal enne abielu olemas ja jäi abielludes lahusvaraks.
Eelnõu kohaselt valdab, kasutab ja käsutab abikaasa talle kuuluvat vara iseseisvalt, kuid perekonna kasutuses oleva eluruumi või mootorsõiduki võõrandamiseks või kasutamiskorra muutmiseks on kindlasti tarvis teise abikaasa nõusolekut.
Eelnõule on ette heidetud, nagu ei arvestaks see abielulahutuse korral olukorda, kus naine on olnud aastaid, rahalist tulu saamata, lastega kodus, mees on samal ajal töötanud ja suurendanud oma isiklikku vara, ning lahutuse korral jäävat naine tühjade kätega. See ei vasta tõele. Abikaasa, kelle vara suurenes teise abikaasa varaga võrreldes väiksemas ulatuses, on õigustatud suurema juurdekasvu saanud abikaasalt nõudma poolt summast, mille võrra teise vara juurdekasv ületab tema enda oma. Seega ei jagata edaspidi lahutades enam laudu-toole, vaid arvutatakse, kui suur saab olema ühe abikaasa rahaline nõue teise vastu.
Armastus ja usaldus abielu alustaladeks
Loomulikult on abieluvaraõiguse muudatused pälvinud nii parlamendis kui meedias kõige enam tähelepanu. Uue süsteemi kriitikud on esitanud kõikvõimalikke väiteid, alates sellest, et uus seadus hävitab abieluromantika, kuni selleni, et uue seaduse tulemusena väheneb iive.
Sellistel emotsionaalsetel arvamustel puuduvad mõistlikud põhjendused. Kui mõtleme kas või sellele, et Iirimaal kehtib lahusvarasüsteem, siis ei ole enam kellelgi põhjust väita, et selline süsteem ei võimalda positiivset iivet. Euroopas tuntakse nii sellist varasüsteemi, mis on kehtivas perekonnaseaduses, kui ka sellist, mis sisaldub eelnõus. Ei saa mingil juhul öelda, et seda süsteemi kasutavad sakslased või soomlased poleks romantilised inimesed.
Uus seadus lähtub meie praeguses majanduslikus arengufaasis väljakujunenud varasuhetest ja sellest, et perekondades oleva vara hulk on oluliselt suurenenud ning kehtivad regulatsioonid ei ole enam piisavad selleks, et õiglaselt ja tänapäevaselt korraldada abieluga seonduvaid varalisi küsimusi.
Kui on püütud väita, et uue seaduse põhimõte, mille kohaselt kumbki abikaasa teeb oma varaga iseseisvalt tehinguid, murendab abikaasade vastastikust usaldust ja ühist otsustamist, siis on see pigem vastupidi. Inimene, kes soovib säilitada tugevat perekonda, lihtsalt ei tee oma abikaasalt küsimata selliseid tehinguid, mis puudutavad kogu perekonna heaolu, isegi kui tal tekiks nüüd juriidiliselt võimalus neid otsuseid iseseisvalt vastu võtta. Vähemalt kristlikes perekondades küll ei ole niimoodi kombeks.
Saab jätkata olemasoleva varasüsteemiga
Praegu abielus olevaid paare uuele varasüsteemile üle minema ei sunnita. Kuigi juba riigikogule esitatud redaktsioonis olid olemas vastavad rakendussätted, täpsustatakse neid eelduslikult eri fraktsioonide kokkuleppel veelgi. Praeguse kava kohaselt peavad need abikaasad, kes soovivad uuele varasüsteemile üle minna, esitama kahe aasta jooksul alates seaduse jõustumisest abieluvararegistrile notariaalselt tõestatud või digitaalselt allkirjastatud teate. Abielupaarid, kes sellist teadet ei esita, jätkavad aga senise n-ö ühisvarasüsteemiga.
Seadus ei jõustu enne 2009. aasta 1. jaanuari, seega jääb praegustele abielupaaridele vähemalt kolm aastat arupidamiseks selle üle, millise varasuhtega nad soovivad jätkata.
Perekonnaseisukanded muutuvad elektrooniliseks
Perekonnaseisutoimingute seadust Eesti praegune õiguskord ei tunne. See hõlmab kõiki olulisemaid sätteid, mis seni puudutasid perekonnaseaduses perekonnaseisutoiminguid (perekonnaseisuaktide koostamist jms) või sisaldusid valitsuse poolt vastuvõetud määrustes.
Eelnõu peamine eesmärk on reglementeerida perekonnaseisukannete tegemist (näiteks sünni, surma, abielu sõlmimise kohta andmete kandmist rahvastikuregistrisse). Järgmisel aastal on kavas minna üle elektroonilisele perekonnaseisutoimingute tegemise süsteemile, mis tähendab seda, et arvutiprogrammi abil tagatakse kandes sisalduvate andmete saamine rahvastikuregistri osaks.
Siiski ei loobuta täielikult paberandmebaasist – perekonnaseisuametnik peab pärast perekonnaseisukande tegemist viivitamata sellest väljatrüki tegema, kinnitama selle oma allkirjaga ning saatma siseministeeriumile. Nii säiliksid kõik perekonnaseisuandmed ministeeriumis ka sel juhul, kui elektroonilise andmebaasiga peaks mingil põhjusel midagi juhtuma.
Tulevikus ei anna perekonnaseisuasutused välja enam sünni-, surma- ja abielutunnistusi ning neid dokumente hakkavad asendama vastavalt sünni-, surma- ja abielutõendid. Need tõendid kujutavad endast kinnitatud väljavõtteid rahvastikuregistri andmetest. Tõenditele kantakse samad andmed, mis praegu kantakse tunnistustele.
Vaimulikud jätkavad abielude registreerijatena
Nagu kehtivas perekonnaseaduses, nii sisalduvad ka uues perekonnaseisutoimingute seaduses sätted, mis tagavad võimaluse anda vaimulikule abielu sõlmimisega seonduvate ülesannete täitmise õigus. Eelnõus on täpsustatud vaimulikule esitatavaid nõudeid. Et vaimulik tegutseb abielu sõlmimise kinnitamisel riigi nimel, siis on nõudeid lähendatud riigiametnikele esitatavatele nõuetele.
Abielu sõlmimise kinnitamise õigus antakse pärast perekonnaseisuametniku eksami sooritamist viieks aastaks, mille möödudes tuleks taas sooritada eksam. Siiski nähakse eelnõus ette võimalus, et uut eksamit ei pea sooritama vaimulik, kui ta on eelmise viieaastase perioodi jooksul kinnitanud vähemalt 25 abielu sõlmimist ning on läbinud täiendkoolituse.
Need vaimulikud, kes seaduse jõustumise päeva seisuga (jõustumise aeg on veel täpsustamata, kuid eelduslikult on see mitte enne järgmise aasta keskpaika) perekonnaseisuametniku ülesandeid täidavad, peaksid eelnõu praeguse teksti järgi tegema perekonnaseisuametniku eksami. Samas, kuna uue seaduse järgi vaimuliku poolt abielu sõlmimisega seotud dokumentide täitmise kord põhimõtteliselt ei muutu, siis on õiguskomisjonis kaalumisel ka võimalus piirduda nende vaimulike puhul, kes viimase viie aasta jooksul on kinnitanud vähemalt 25 abielu sõlmimist, vaid täiendkoolituse läbimisega.

Erik Salumäe,
Riigikogu liige, Reformierakond