Järjepidevus annab elule sügava sisu

Jaan Kiiviti jutlus tänujumalateenistusel Toomkirikus 19. veebruaril
Kõne alusena kordan apostel Pauluse sõnu tänasest epistlitekstist (1Kr 4:1–2): Nõnda siis peetagu meid Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks. Ent majapidajailt nõutakse, et nad oleksid ustavad.
Armas kogudus
Meie usutee lahutamatud kaaslased on imestamine ja tänulikkus. Ja sünnipäev on kõige sobivam aeg vaadata tagasi seljataha jäänud teele – ning teha seda tänuliku meelega. Kuid mul on põhjust ka imestada. Pühakirjatekstid, mida kuulsime, on kirikukalendris just tänaseks päevaks antud tekstid*. Kas näha selles ainult juhuslikku kokkulangevust või midagi enamat? Minu jaoks on need olnud tähendusrikkad mu teadliku elu algusest peale.
Kui käisin leeris ja süvenesin esmakordselt Piiblisse, avasid Pauluse küsimused mu silmi nägema asju, mida ma varem polnud selliselt näinud. «Mis sind esile tõstab?» küsib apostel. «Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, otsekui sa ei oleks seda saanud?»
Hiljem on saanud järjest tähtsamaks pühakirja nägemus maailmast kui Jumala majapidamisest ja meist inimestest kui Tema varanduse või omandi hoidjatest ja kasutajatest. Näha aga asju nende õiges järjekorras on aidanud Jeesuse meeldetuletus: hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks. Just niipidi, mitte vastupidi.
Sünnipäeva puhul saatis ajaleht Eest Kirik mulle rea küsimusi, millele püüdsin jõudumööda vastata. Need peaksid ilmuma tuleval nädalal (ilmusid 23.2. – toim.). Peatoimetaja esimene küsimus puudutas mu elukutsevalikut: «Kui te ei oleks järginud perekondlikku traditsiooni, kes te siis oleksite tahtnud olla?»
Tõepoolest, minu jaoks ei ole sugugi tähenduseta, et mind on ristinud veel mu oma vanaisa – veidi üle aasta enne seda, kui ta venelaste poolt tapeti. Ei ole tähenduseta seegi, et leeriõnnistuse sain isalt, kes meid ka laulatas ja meie lapsed ristis. Koos Jaan Audova ja Eduard Salumäega oli tema ühtlasi mu ordineerija.
Kindlasti on perekondlikel traditsioonidel olnud oma osa, et mulle on jäänudki oluliseks järjepidevus. Järjepidevus, mis kannab meie kultuuri, vaimsust ja usku ning annab sellele püsivama ja sügavama sisu. Midagi ei sünni ju iseendast ja nii vähe on seda, mis saab alguse ainult meist enestest. Ikka on need teised inimesed – inimesed enne meid, meie vanemad ja õpetajad ja inimesed meie ümber –, kellelt oleme saanud selle, mis on midagi väärt. Oleme vastuvõtjad.
Teoreetilisel pinnal võidakse jääda vaidlema, kas inimesel on tahte- ja valikuvabadust või mitte. Kuid igapäevane kogemus kinnitab, et see oleneb ka minust endast, kas ma midagi ette võtan või mitte, ja kuidas ma seda teen. Inimese tahe on küll pattulangemise läbi rikutud – Martin Luther kõneleb orjastatud tahtest –, kuid praktilisi otsuseid langetab ja valikuid teeb igaüks ise. Ja ta ka vastutab nende eest.
Minu elukutsevalik oli teadlik ja kindel, tehtud sisemise äratundmise sunnil. Ma ei küsinud, kas ma vaimuliku ametisse sobin või mitte. Aeg polnud selline. Küsimus oli pigem tahtekindluses ja usus. Meelde on jäänud eriteenistuse ohvitseri pakkumine: «Meie arvestuste põhjal on Eesti NSVs aastaks 1975 kiriku igasugune tegevus lõppenud. Miks te seote ennast asutusega, millel pole tulevikku? Kui loobute, siis lubame, et teile on avatud uksed mistahes kõrgkooli.» Sügavamas mõttes oli see valik selle kasuks, mida pidasin õigeks, heaks ja inimlikuks. Ma ei tahtnud teenida saatanlikku võimusüsteemi.
Kui olin koguduse õpetaja, alustasin leerikursust sageli küsimusega, kes ma olen? Meenutasin Dietrich Bonhoefferi sama pealkirjaga luuletust, mille ta pani kirja vanglas, enne kui ta hukati. Kes ma olen? Kas see, mida teised – kaasvangid ja valvurid – minu kohta ütlevad? Enesekindel, uhke ja kartmatu? Või see, mida ma ise tunnen? Nagu puuri suletud lind? Masendunud ja võimetu midagi ette võtma? Kas ma olen see või teine? Või hoopis midagi muud?
Kes me inimestena oleme? Kui sellised küsimused on tekkinud, ei lase need enam lahti. Me otsime vastust. Võib küll piirduda lihtsa usuga, mööndes, et on veel midagi muudki peale selle, mida me teame ja tajume, et on midagi peale käegakatsutavalt olemasoleva ja seletatava. Aga kui oleme kogenud lõpmatust – lõpmatust ajas ja ruumis –, ning oleme kogenud Jumala pühaduse puudutust ja väge, on raske leida rahu. Tahame mõtestada olemasolevat ja leida oma kohta Jumala loomiskorras.
Nii on see inimese poolt vaadates. On loomuomane lähtuda iseendast. Ka usku puudutavates asjades kaldume mõtlema enesekeskselt: et mina olen otsinud, et mina olen tulnud usule, et mina olen leidnud. Kuid elu jooksul on minus süvenenud veendumus, et õige, tegelik järjekord on vastupidine. Mitte mina, vaid Jumal. Tema on mind otsinud ja ennast mulle tunda andnud. Tema on mind leidnud ja juhatanud.
Ristiusku kannab ju teadmine, et lõpmatuse ees seistes ei haiguta meile vastu tühjus. Meid ei ümbritse pimedus ega vaikus. Vaid Jumal, kes on olemise ja olematuse taga ja üle, on andnud ja annab endast märku. Ta ilmutab ennast. See teadmine kannab kirikut ja kannab ristiinimesi. Ühtlasi on see teadmine, et vastus on inimese mõõtu: Tema lihakssaanud Sõna. Naatsareti Jeesus, ristilöödud ja ülestõusnud Kristus, meie Issand. Mitte mingi uus idee, seadus või õpetus. Vaid uus inimene, kes kannab endal Jumala näojooni ja kutsub meid endale järgnema.
Vastus on inimese mõõtu, et suudaksime seda mõista ja vastu võtta. See ei lähe lihtsalt, sest see tähendab omaksvõtmist, et me ei kuulu endale, vaid loojale ja elu andjale. See tähendab ühtlasi tunnistust, et sellistena, nagu oleme, pole me veel valmis ega täiskasvanud, vaid alles teel täielikuma inimsuse poole Kristuses etteantud mõõtu mööda.
Oleme saajad ja vastuvõtjad. Oleme majapidajad, hoidjad ja kasutajad, mitte omanikud ja peremehed. Ja Jumala antud elukord, Tema tahe ja käsud on antud meie heaks, et anda meie omavahelistes suhetes ruumi üksteisest hoolimisele ja ligimesearmastusele.
Kui ma omal vabal valikul võiksin lisada veel ühe pühakirjateksti, siis oleks see apostli mõttekäik kirjast Efesose kogudusele. Tahan seda tänagi korrata. Apostel ütleb, et Jumal on pannud mõned apostliteks ja prohvetiteks, mõned evangelistideks, mõned karjasteks ja õpetajateks. Ta on teinud seda selleks, et valmistada meid kaasaaitajateks, abilisteks Kristuse ihu ülesehitamisel, kuni me kõik jõuame Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täisealisteks Kristuse täisea mõõtu mööda. Siis me ei ole enam väetid lapsed nagu praegu, ei ole enam need, kes lasevad end eksitada ja petta selle maailma vaimust ja õpetustest, vaid need, kes taotledes tõde kasvavad kõiges selle sisse, kes on pea – Kristus.
Võime olla alati tänulikud, kui selline muudatus toimub. Et see pööre on võimalik, on kristliku lunastusõpetuse kogu sisu. Ja ma arvan, et eelduste ja tingimuste loomine sellise muudatuse võimaldamiseks, Jumala ees täisealisemaks kasvamisel on kodu ja kooli, kiriku ja riigi esmaseid ülesandeid. Praegu oleme sellest veel kaugel. Kuid selge siht peab olema silme ees.
Lõpuks veel üks sõna. Kristlik usk on alati isiklik usk. See on rõõmusõnumi omaksvõtt, et Jumal hoolib minust, hoolib igast elavast hingest. Ta hoolib minust sellisena, nagu olen – sureliku ja patusena. Ta on mind nimepidi kutsunud. Aga et Tema on mind Kristuses omaks võtnud, saan ka mina teisi omaks võtta ja kohelda neid õdede ja vendadena.
See usk annab inimesele selgroo, eneseväärikuse ja elujulguse. Jõud, mis ta tugevaks teeb, on Jumala ligiolek Kristuses – Tema armastus ja juhtimine. Ei ole kunagi ükskõik, kuidas ja mille nimel me elame. Õige majapidaja ei alandu väärituteks tegudeks. Ta saab olla ustav, sest tema Isand on ustav.
Jaan Kiivit
* 1Kr 4:1–7; Mk 2:23–3:6